26 TUNDI ENNE HOMMIKUT

Hollandis on miinuskraadid. See tähendab seda, et väljas paistab päike juba kolmandat päeva järjest. Mis on iseenesest tugev saavutus, kuna harilikult näeb siin päikest telekast. Samuti tähendab talve saabumine siin seda, et rongid jäävad täiesti reeglipäraselt hiljaks, kuna väljas on libe. Sügisel jäävad rongid hiljaks, kuna lehed tulevad puudelt maha ja siis on ka rööpad libedad. Mitte, et Hollandi Transpordiamet varasemast midagi oppida oleks suutnud. Ilmselt vangutavad seal iga sügis ja talv onud ja tädid pead, et Persse, sel aastal tulid JÄLLE lehed puudelt maha! Voi et, Jää on IKKA VEEL libe! Lisaks rongidele jäävad siin hiljaks ka bussid, voi pigem voiks krooniliseks hilinejaks liigitada kogu ühistranspordi. Peatustesse ülesripitatud soidugraafikud on pigem vihjava eesmärgiga, ehk siis nad annavad moista, millal on VOIMALIK, et ühistransport sealt mööduda voib. Voi siis, millal ta sealt möödumata jätab. Ka sihtpunkt on suhteline, ükskord otserongiga Haagi soites astusin ma maha näiteks Rotterdami rongijaamas.

Jouludeks lendasin ma Stuttgarti. Minu lennuk oli määratud väljuma 25ndal detsembril kell pool kümme hommikul, mis tähendas seda, et öö vastu lendu veetsin ma Amsterdamis, kuna esimene rong lennujaama sel hommikul oleks mind lennukist isegi ilma hilinemiseta maha jätnud. Niisiis saabusin Amsterdami joululaupäeval ohtul, 24ndal detsembril rongiga, mis seekord hilines poolteist tundi. Randusin kristlikus hostelis keset punaste laternatega palistatud tänavat, ning veendusin, et prostituudid ega narkodiilerid ei pea meie Jeesulapse sündi eriti millekski. Vastuvotus tervitas mind noor naine, kellele makeup tähendas umbes samapalju, kui McDonald's -i töötajale foie gras, ning kelle juukseid keeldus juuksur viimati kümme aastat tagasi loikamast. Kui olin oma asjad jätnud, kiirustasin linna peale, et veel kuskil süüa. Linn oli kohutavalt ilus. Joulukaunistused peegeldusid tumedatelt kanalitelt, kus paksukssöödetud luiged aristokraatrikult ujudes ringi patseerisid. Naer, paarikaupa jooksvad inimesed, muusika, tuled. Millegipärast puudus mul joulutunne täielikult. Soin oma jouluohtusöögi McDonald's -is, kuna Burger King oli liiga kaugel, ja jätkasin oma jalutuskäiku pimedas jouluöös. Mis mulle kohutavalt Hollandi puhul meeldib on see, et siin osatakse magusaid asju teha. Iga nurga pealt voib leida pagariäri, kus müüakse veel taluvuspiirides hinnaga muffineid ja belgia vahvleid ja koogikesi, milledest mina, kui parandamatu suhkrusoltuvusega inimene kindlasti ükskoikselt mööduda ei saa. Seekord jäin silmade kilades passima ühe pagariäri ande, mis asus ühe Coffeeshopi ja LIVE SEX SHOW 24H pakkuva asutuse vahel. Valisin omale välja sokolaadiga kaetud belgia vahvli ja sokolaadimuffini, mille soin ära teel hostelli. Metsnaine pudelipohjade taga vastuvotus soovis mulle head ööd ja Issanda onnistust. Öö oma askeetlikus toas veetsin kahekesi koos nurgas tolmukoguva Piibliga.

Järgmine päev sain jälle lennukiga lennata, ning seekord tulin järeldusele, et HÜSTEERILISED VÄIKESED LAPSED EI TEE LENDAMIST SUGUGI NAUDITAVAMAKS ELAMUSEKS. Miks neid ei voiks samuti pagasiruumis transportida?

Stuttgardis korraldasin kohe sopradele toreda äraolemise canapé -de, sokolaaditrühvlite ja rohke veiniga, tänu millele tundsin järgmine hommik jälle üle pika aja, kuidas tuumapohmell ennast tunda annab. Samal ohtul korraldas üks sober järgmise äraolemise enda pool, kus püüdsin oma värisevate kätega mitte liiga kovasti haarata lauda katvad Versace serviisi, mille ainuüksi sampanjaklaas maksab keskmise Aafrika riigi aastaeelarve vorra.

Tagasivaadates sellele, kohe möödunud aastale, voin ma julgelt öelda, et ma sain koik mis ma Madriidis keskööl viinamarju kugistades soovisin. Eks näitab järgmine aasta, kas see mind ka onnelikumaks teeb. Ma arvan, et ma pole veel seal, kuhu ma joudma pean. Voibolla sellepärast, et ma olen inimene, kes ei saa aru sellest, millal peatuda ja rahul olla sellega, mis juba saavutatud on. Kui motelda suuremas plaanis, siis ma arvan, et mul ei ole veel määratud rahule jääda sellega, mis ma saavutanud olen. Vähemalt on kerge koike "suurema plaani" kaela ajada. Elu, kui suurem plaan ei ole minuga veel ühele poole saanud. Tegelikult ma arvan, et Elu on Dominatrix mustas nahas, kellele meeldib minu masohhismi testida.

Ma olen leidnud palju uusi sopru sel aastal. Ma olen ka kaotanud inimesi, keda ma pidin oma sopradeks. Ma olen tundnud meeletut igatsust oma soprade järgi, ja ma ikka veel tunnen kohutavalt puudust inimeste järgi, kes on mulle kallid. Sobrad jätavad endast maha väga sügava jälje minu mälestusse. Pildi, kuidas ma mäletan neid. Selle pildi, miks ma neid nii kohutavalt igatsen, nii et südames hakkab valus. Pildi, mida ma ei suudaks kunagi unustada, isegi kui ma oma tähtsuse nende inimeste jaoks kaotanud olen. Monikord ma motlen, et tahaks alustada mone inimesega sealt, kuhu me viimane kord jäime, kui me veel koos naersime voi lolli mängisime. Tahaks paluda, "Vota mind tagasi oma ellu, palun. Sa elad minu mälestustes". Ma elan oma mälestustes.

Ma soovin teile koigile tohutult onnelikku uut aastat. Te elate minu mälestustes, ja te olete minu järgmise aasta soovides. Te olete väga kallid minu jaoks.

I AMsterdam

Mulle meeldib muu hulgas ka defineerida. Iga algus on raske, eksole. Kui hakkida see kaheks, ja votta aluseks mu elu Madalmaades, siis algus kestab umbes poolteist nädalat. Raske tähendab elu hostelis, jagades tuba koos indialasega, kellel on ajust eemaldatud Etikett-ja-Head-Kombed---meie-elu-alus -sektor, ehk teisisonu inimesega, kellel on jäänud lugemata raamatud “1001 pohjust miks ma ei tohiks peeretada teiste inimeste juuresolekul - sissejuhatus valgete inimeste maailma" ning "Miks lehmad ei ole mulle heaks eeskujuks - kuidas opin sööma ilma matsutamata". Molemad sarjast "Samm-sammu haaval ladvast maapinnale".

Hollandisse tulles märkab igaüks loomulikult, et siin on väga palju VETT. Suurima osa oma ajast veedavad hollandlased ilmselt VEE SUUNAMISEGA. ÄRA. Mistottu neil pole jäänud eriti palju aega näiteks majade ehitamiseks, mis tähendab jällegi seda, et üürikortereid siin riigis eriti ei tunta. Mistottu minu ALGUS just RASKEKS osutus.

Samasuguse probleemiga sisenesid riiki ka minu kolm kolleegi, kellega me koos elamist otsima hakkasime, kuni leidsime nelja magamistoaga möbleeritud ridamaja, kuhu me koik koos ka kolisime. Maja juurde kuulub ka kaks suurt rodu ja aiake, kuhu ma rodult paar korda sülitanud olen.

Kooselu sujub meil väga ilusti. Minu itaallasest kolleeg Mauro on suurepärane kokk, kelle korval minu SÖÖGI TEGEMINE näib, ja kolab toiduainete vägistamisena. Kui Mauro inglise keelest aru ei saa, siis ütleb ta kiiresti "Yes-yes" ja vaatab mulle otsa äraootava pilguga . Just nagu kutsikas, kes on just keset vaipa kusnud, ja ei tea, mis temaga kohe-kohe toimuma hakkab. Minu prantslannadest kolleegid Jeanette ja Charlotte on juba vanad sobrannad. Nad saavad aru inglise keelest umbes viis minutit peale seda, kui ma oma suu sulgenud olen, ehk siis kui nad terve prantsuse-inglise sonaraamatu peas läbi lapanud on. Aeg ajalt praktiseerin ma nendega ka prantsuse keelt, tasa ja targu. Charlottele käib närvidele, kui ma tema prantsuse aksendi kallal naeran. Ta ütleb selle peale harilikult "Zis iz nat fünnii", mille peale ma veel kovemini naerma hakkan. Jeanette on isehakanud moslem, ja ka juba harjunud sellega, et ma talle iga päev sealiha sööta püüan.

Üleeelmine nädalavahetus käisin juba esimest korda Amsterdamis. Ma täiesti armastan seda linna. Kindlasti tasub seal ära teha paadireis kanalitel, mis rongijaamast vottes maksab kolm eurot rohkem kui teiselpool kesklinna, kus turistid juba ennast pilve on joudnud tommata. Amsterdamis arvatakse olevat ligi nelisada tuhat jalgratast, samapalju peaks olema ka kanalites. Lisaks jalgratastele ja pilves turistide kukub kanalitesse ka keskmiselt üks auto nädalas. Linnas on ka ligi viissada vaateakent, kus esitlevad ennast punasel foonil elavad pesumodellid, kelledele pesu tähendab järjekordset onnelikku klienti. Ringi uidates mööda punaste laternate kvartalit on tunne, nagu oleks kukkunud vati sisse. Turiste on meeletult, kuid müra pole absoluutselt. Koik on kahtlaselt VAIKNE. Aegajalt läheb mone kabiini uks lahti, keegi hüppab kiiresti sisse ja samakiiresti tommatakse kardin ette. Vaikuses lausa kajab SEKS SEKS SEKS SEKS ....... Koigest sellest koigest poole kilomeetri kaugusel on palee, kus idee kohaselt peaks elama rojaalsed, kuid kuninganna on sellest patupesast kolinud riigi poliitilisse pealinna Haagi. Et mitte pealt tunnistada seda, kuidas ta lojaalsed narkot teevad ja kanu kepivad.

Vaatamisväärsused omaette on muidugi kohvipoed. Täiesti sürreaalne on seista seal ja vaadata, kuidas inimesed täiesti legaalselt ennast pilve tombavad. Singapuris lastaks kanepisuitsetaja pikemaltmotlemata maha. Mind ajas see asi väga naerma.

Amsterdam on ka täiesti vinge soppamislinn. Läbi linna pohjast lounasse jooksvatel, ja neid ristavatel väikestel tänavatel voib leida palju poode, mis müüvad lahedaid kohalikke disaine mitte just väga kalli raha eest. Ka mina proovisin lahendada seal ühe praktilise probleemi, mis kerkis, kui omale Stuttgardis enne lahkumist vana sügisjope selga ajasin. Kuna ma olen siin aastaga moned kilod ja sentimeetrid juurde votnud, siis osutus see suht väikeseks. Kuid eeldasin, et kuna elan riigis, kus inimeste keskmine pikkus on kaks ja pool meetrit, siis leian omale uue vaevata. Aga vota näpust. XXL on ka nende inimeste jaoks liig. Järgmine nädalavahetus lähen jälle Amsterdami. Ehk leian siis mone täiskasvanud hollandlaste jopepoe.

Ja mis siin riigis nii kohutavalt hea on see, et koik räägivad siin inglise keelt. Isegi skleroosist puretud Femke, kes unustas oma nime ära juba enne Teist Maailmasoda, suudab ennast ülemere keeles väljendada.

MA OLEN HOLLANDIS

Raske on veel öelda, mis nii tüüpiline Hollandile on. Majad on siin nagu Inglismaal, väiksed ja pisikese aiaga, kuhu on istutatud koik eksootilised puud ja poosad, mis meri randa on uhtunud ja mis kasvama on jäänud. Ja need väiksed majad on koik suurte katmata akendega, mis lausa karjuvad, et ME VAHIME VASTU, nii et tuleb tahtmine endale kardin ette tommata.

Voiks tegelt ju öelda, et keskmine hollandlane on seenekasvatajast kanepisoltlane, kes pressiti siia maailma koos jalgrattaga, kes nüüdseks on abielus oma koeraga, ja kes vabal ajal unistab eutanaasiast. Aga tegelikult ei saa veel hollandlast kuskile kasti suruda. Vastupidiselt sakslasele, kes minu arvates on vuntsidega Fritz, ja kellele peab tere ütlemiseks täitma kümme ankeeti ja ootama kolm nädalat.

Kakssadanelikümmend-midagi tundi tagasi.

Ma olen Stuttgardi lennuväljal, hing sees haige. Ma jätan maha oma kodu. Punkt. Ja loomulikult ootab mind ees järjekordne meelierutav elamus marsruudil Stuttgart-Zürich-Amsterdam. Seekord lendan Swissiga, mida on ilmselt samuti tabanud majanduskriis, kuna kuldkandikul serveeritud rahapakkide asemel antakse tops apelsinimahla ja sai. Kui olen Zürichis vahepeatuse ajal jälle oma silmad lahti teinud, soovitab mulle suur Swissi plakat, et Enjoy your flight. Mind arvesse vottes on nad sealt lopust ära jätnud We'll make sure it's a bumpy one. Finnairi hüüdlause lubab, et Home by tonight. If you are lucky, ma arvan. Lufthansa on minuga juba harjunud. There's no better way to fly. But next time just take a train, Peeter.

Lennuk maandub Amsterdami lennuväljal 20min plaanitust hiljem, mis tähendab, et mul on rongi peale joudmiseks aega pool tundi. Jooksen passikontrolli. Tolliametnik naeratab, kontrollib mu isiku ja köhatab: KKHHHHRRRÄÄIERRHHH. Edasi pagasiväljadele. Kohver lindilt, kiirkonnil läbi tolli ja rongijaama. Pilet, eskalaator korrus allapoole ja suubungi rahvamassiga rongi. Onneks oigesse. Maandun istekohal ja tomban hinge. Kell hakkab kaheksa saama, väljas on kottpime. Ehmatan, kui järsku mees, kes minu korvale on hiilinud, mind konetab: KKKHHHRRREIRRSSHHHOUSHH KHHRRRR HHHHRRRRKOOOSHHH KHHRRR. Vaatan talle otsa Kas-sul-on-köha,-kullake -pilguga ja lasen lendu ühe hingetu MÄHH -i, kuid ulatan talle loogikareeglitele tuginedes oma pileti. HHHHHRRREEISHHHKHRRR, KHHHRRR! Kingin talle selle eest eesootavate joulude puhul ühe absolutely-no-idea-what-you-just-said-but-may-baby-Jesus-be-with-you -naeratuse, ja pööran pilgu tagasi aknasse.

Väljas peegeldab kuu musta vett. Ma olen Hollandis.

Mul on vaja köhapastille osta.

THE QUEEN IS DEAD. LONG LIVE THE QUEEN

Orkut on täiesti imepärane koht kaksikelu elamiseks. Voi siis teiste elu elamiseks, kuna endal, tegelikult, mingit elu pole. Orkut rahuldab iga keskmise eestlase vajaduse näidata teistele keskmistele eestlastele, kui hästi tal parajasti läheb. Ja orkut annab igale nohikule, kellel algkooli päevil igal vahetunnil pea peldikupotti topiti, voimaluse jumalat mängida.

Nagu mina näiteks. Mitte, et ma oleks algkooli ajal nohik olnud. Mina olin Tark, ja Tarkasid hoiti. Mängleva kergusega eemaldan ma välismaised sobrakandidaadid, keda ma toesti mitte kunagi näinud pole. Samas olen ma sunnitud oma sopruskonda arvama ka need, keda ma vilksamisi kunagi kuskil klubis olen näinud, kuna nad nii väga tahavad minu sobraks saada. Sest ma pole paha inimene.

Et endal mingit huvi hoida, peab loomulikult aegajalt pilte vahetama. Hoolikalt selekteeritud fotomaterjal loob hetkega värvilise mulli sellest, millist elu keegi tegelikult tahaks elada. Nagu mina, näiteks. Mina reisimas. Suurem osa mu sopradest orkutis ei tea, et ma pidin tegelikult oma perse üürile andma, et neist reisidest osa votta oleksin saanud. Kuid see ei olegi oluline. Kellel ikka seda igavat tode vaja on.

Mis mind suhteliselt palju piltide puhul, ja teiste puhul segab, on lastepildid. Ma saan aru jah, et Eesti, kui 300 aasta pärast uue rahvusega täidetud riik vajab mudilasi, ja et iga laps on issanda onnistus ja blaaa. Kuid ma ei moista neid, kelle album koosneb 742 pildist, kus kaadris on ülevalgustatud emme-armas-linnupojake-oma-parema-jala-suurt-varvast-lutsimas-lällu-lällu. Ma ennast küll hulluks esteediks ei pea, kuid isegi titepilte on voimalik koduselt ilusti teha. Näiteks projekt: Kuidas teha pereema Marjust staarfotograaf Indrek Galetin? Eeltööna kraabib Marju seinalt maha Ehituse ABC-st ostetud lillelise tapeedi ning asendab selle suvalise Mustrist ostetuga. Ja siis ühel ilusal päikselisel nädalavahetusel vahetab ta voodiriided valgete vastu ning lükkab voodi akna alla päikese kätte. Marju riietab nii lapse kui enda voimalikult napilt, kuid siiski maitsekalt heledaisse, kammib juuksed ja teeb kerge päevameigi. Seejärel ajab Marju voodiriided hoolikalt segamini ja koristab taustalt koik üleliigse. Mone tumedama vaasi voib kontrastiks jätta. Samalajal kui Marju ennast voodis koos lapsega kerra tombab, votab pereisa Andrus digitaalkaamera, muudab automaatprogrammi mustvalge vastu ning pildistab ilma välguta suunaga toa poole voimalikult mitme nurga alt mitu pilti, millest PAAR parimat pannakse orkutisse.

Ja siis kui emme-nunnu-plunnuke-omale-Hipp-i-porgandipüreed-mööda-nägu-laiali-ajamas juba jalad alla on votnud, voib ta ühel sügisesel päikselisel pärastlounal riietada armsalt punakat-kollakasse värvi, välja parki viia ning lasta tal kordki lehehunnikus aeleda, samalajal pilte tehes. Voila. Jälle ilusaid pilte kui palju.

Tegelikult mulle meeldivad väiksed lapsed. Mingi vahemaa tagant. Voi siis kui nad täiskasvanuks on saanud. Ja tegelikult ka ei ole ma toesti paha inimene. Paha oleksin ma siis, kui käiksin vastsündinute osakonnas tasuta kondoome jagamas.

Teine voimalus orkutis teiste tähelepanu köita on midagi oma profiilis muuta. Näiteks muuta enda iseloomustust voi seda, mis magamistoast voib leida. Minult voib sealt leida ikka veel, orkuti järgi, minu naise koos ta riietega. Mis ei ole päris tosi. Toelised orkutiorjad on ka tähele pannud, et ma olen nüüd tööle saanud, ja et ma nüüd kolin Hollandisse ja hakkan elama Amsterdamis. Mis ei ole ka päris tosi. Kuid ma ei ole väga kaugel. Ja keda see igav tode ikka huvitab.

Tähtis on hoopis see, et ma vahetan Angela Beatrix -i vastu ja kolin maale, kus ma saan tuuleveskite saatel puukingades mööda tulbipolde ringi lasta. Ja minu küllakutse on endiselt jous. Koigile külalistele pakun ma seenepirukat. Siis voime koos juba mööda mingeid teisi dimensioone ringi joosta.

Loomulikult kohutab mind selle muutuse juures see, et mul pole seal ühtegi sopra. Veel. Ja et ma jälle pean sobrad maha jätma. Eriti need kaks, kes mul terassi peal on oppinud käima. Suurem neist, orav Joosep on nüüdseks juba tumepruuni värvi, ja temale ma olen alati kreeka pähkleid laua peale jätnud, kuna väiksem, hiir Joosep 2, varastab alati Joosepile moeldud mandlid ära. Monikord ma olen temaga sel teemal kurjustanud ka. Ma arvan, et kui mul seda muutust toimunud poleks, siis oleks mind ükspäev leitud terassilt, kus ma omale kreeka pähklitega vastu pead oleks tagunud ning silmade kilades TSIKK-TSIKK-KRIIIK-KRIIIIIIIIK-TSIKKK kiljunud.

SKYDIVER FLIES LIKE AN EAGLE

Keeled on mulle alati väga suurt huvi pakkunud. Kunagi pidasin ma oma lemmikkeeleks prantsuse keelt, kuid praegu arvan ma, et mu lemmikkeeleks, voi -keelteks on need, mida ma suudan juba unepealt rääkida. Et siis eesti, soome ja inglise keeled. Mulle meeldib kohutavalt eksperimenteerida, kasutada erinevaid sonu kohtades, kus neid pole harjutud kuulma. Luua midagi oma ja täiesti omapärast.

Uuesti oppima asudes oli mu peamiseks eelduseks, et ma saan ka keeli oppida, kuid mitte ainult. EBS oli selles mottes täielik vedamine. Saksa keel tundus küll sellel hetkel pigem nuhtlusena, mida samas prantsuse keel pidi korvama hakkama. Esimene oli minu jaoks alati tundunud umbes sama meeldiva kolaga, kui lehmakell rämeda pohmakaga. Selline ilma kirveta metsaraiumine. Samas on vähemalt minu jaoks uue keele oppimisel olnud väga oluline see, kes seda teeb. Minu Saksakeeleopetaja suutis mind kulmu kergitama panna ja esimesest loengust alates mu tähelepanu endal hoida, no peaaegu alati. Mina olin kindel, et mulle saksa keel meeldima ei hakka, ja mu Saksakeeleopetaja arvas, et peale kolmandat loengut ta mind enam ei näe. Me molemad eksisime.

Saksa keelega ma veel nii sina peal pole. Ja kui ma siin katsetangi midagi oma välja moelda, kui on vaja ennast väljendada ja sonu jääb puudu, siis öeldakse, et nii saksa keeles ei räägita. Mis kuulub jälle sinna saksa bürokraatlikku mentaliteeti, ehk koik peab toimuma nii, nagu on ette kirjutatud. Ma arvan. Kuid oodake vaid. Kui mul saksa keel poole aasta pärast täiesti selge on, siis saate kuulda, mis selle keelega peale voib hakata.

Ja ka saksa keeles on miljon erinevat murret, millest ma aga absoluutselt aru ei saa. Juba Austrias esimesel päeval bensiinijaamas makstes vastasin ma daami küsimusele sulaselges rahvusvahelises keeles: MÄH? Ja kuigi siin pea koik minu sobrad nii omavahel kui minuga korges saksa keeles räägivad, siis eirab üks seda täiesti järjekindlalt. Kui ta minu poole oma schwaabi murdega pöördub, siis olen ma ainult intonatsioonist voimeline aru saama, et tegu on näiteks küsilausega. Selle peale olen ma muidugi sunnitud teda ohutama sama asja SAKSA keeles kordama. Ükspäev jäin ma poes kuulama nelja vanamutti, kes omavahel samas murdes siristasid, ja ainus asi, millest ma aru sain, oli et korraks mainiti nelja pudelit. Alkohoolikud, raisk.

Keelte puhul meeldib mulle ka kohutavalt seostamine. Näiteks Itaalias voi Hispaanias ringi soites oli väga ponev üritada aru saada, mida mingid sildid moista anda tahtsid, seejuures tuginedes nii prantsuse kui inglise keeltele. Voi näiteks püüda aru saada saksakeelsetest sonadest eesti keelele toetudes. Näiteks: aufstehen - auf (e.k. mh. üles), stehen (e.k. tousma) - ülestousma. Voi siis einziehen - ein (e.k. mh. sisse), ziehen (e.k. mh. kolima) - sissekolima. Sealt saab ka tuletatud sonad ausziehen - väljakolima ning umziehen - ümberkolima. Ponev onju.

Väga naljakas keelte puhul on see, kuidas näiteks mingi muukeelse väljendi otsetolge emakeelde voi vastupidi kolab. Näiteks inglise keeles Just in case - lihtsalt karbis voi Back to case - tagasi karpi. Ja muidugi väljendid, mis häälduse poolest emakeeles hoopis midagi muud tähendavad. Näiteks eesti keelsest lausest Ruumid on koristatud saaks soomlane aru, et Laibad on kaunistatud (Ruumiit ovat koristettuja). Ning kui soomlane Itaalias Vahemere rannal ohkab Katso merta! (e.k. Vaata merd!), siis saab itaallane sellest aru, et Tü*a sitt (cazzo merda). Kui keegi tahab teada, miks soomlasele Istu mu korvale öelda ei tasu, siis pöördugu mu poole isiklikult.

Kölnis olles nägin ma raudteejaamas prügikonteinereid, mille peal oli suur must kiri valgel taustal: REMONT. Loomulikult ei olnud need konteinerid remondis, kuid naerma ajasid ikka. Kahjuks mul sel hetkel kaamerat kaasas ei olnud. Küll aga votsin ma kaamera kaasa täna videolaenutusse, kus eile ühte huvitavat filmi märkasin. Ilmselt polnud filmitegijad oma tööga eriti rahul.

NEED ILUSAD PISIKESED VALED

Kunagi oli skandinaavia päritoluga piimatootja Arla hüüdlauseks "Meis koigis elab üks väike lehm". Ma ei taha teada, mida sakslane selle vaese lehmaga peale hakkas, aga igas sakslases elab ka väike pervert.

Sakslane püüab ennast igal voimalikul momendil paljaks kiskuda. Juba Münchenis Isari ääres päikest votmas käies märkasin ma, et selle molemad kaldad olid palistatud germaanidega, kelle ainsaks kehakatteks oli väga korge enesehinnang. Igas siinses veekeskuses on nn. riidevaba osakond ehk textilfreier bereich ehk KAS-MA-NÜÜD-TOESTI-PIDIN-SEDA-NÄGEMA?? -sektor. Saunarätikud on onneks lubatud, muidu ma sinna ei astuks. Samuti puuduvad sealt üldjuhul emme-vaata-ma-oskan-silmad-kinni-motelda -kisakorid.

Ühel toredal pühapäeval, ütleme nii paar nädalat tagasi, korraldasime sopradega perepäeva ühes neist veekeskustest ja käisime spaa-monusid nautimas. Kuna omasin tuusikut massööri juurde, lasin ka ühel väga hoolitsetud välimusega neiul oma selga 40min puudutada, sest ükskoik kui tugevasti ta oma prantsuse maniküüriga mu selga tungida ka ei tahtnud, tundus see nagu pehme paitus nahal. Vaeseke sai ise ka vist sellest aru, ja iga mone hetke tagant päris ta üha hüsteerilisema noodiga hääles, et kas mulle ikka meeldib. Ma andsin endast parima, et teda maha rahustada.

Parimad massöörid on Haapsalus minu ema haiglas. Kui Ljudmilla ikka oma noukogude elu näinud previously-known-as-fingers mulle külge lööb, on tunne, nagu laseks üle mu selja traktor, mille roolis istuv deliiriumis Igor mööda poldu kuradeid taga ajab.

Mul ei ole kunagi südant olnud, et öelda teenindavale personalile, kes toesti üritab oma parimat, et midagi läks perse. Ikka ütlen ma, et massaazh oli väga monus ja et toit maitses väga hea, mis sest, et selle nurga taga välja oksendan. Kuna ma olen ise seda tööd aastat teinud, siis ma tean, kuidas halb sona päeva ära rikkuda voib. Olgu, ma votan koike tunduvalt isiklikumalt ka, kuid ikkagi. Ja juuksurina töötades ei ütelnud mulle mitte kordagi keegi, et mu töö poleks meeldinud. Kuid seda enam olin ma ülikriitiline oma töö suhtes. Nii monigi kord, kui ma enda arvates mingile daamile ansambli pähe olin keeranud, ei julgenud ma ise talle enam otsagi vaadata. Kuid kui sealt tuli roomus kilgatus, et issake mul pole kunagi midagi nii lahedat tehtud, kriiskasin ma selle peale silmade välkudes kohe ülienesekindlalt, et EKSOLE?!? Positiivsus hoiab positiivsena. Me koik tahame kuulda ilusaid sonu, isegi siis, kui need on ilusad ja pisikesed valed. Parimal juhul opime me ka nendest väikestest valedest välja lugema selle, mis meis veel puudu on, ja mida meil veel parandada vaja on.

Ma olin eelmine nädalavahetus kohutavalt pettunud. Nii endas kui maailmas enda ümber. Tundus, nagu millegil poleks enam motet, nagu mu pingutustel poleks enam mingit motet. Kuid pühapäeval, üleüleeile, käisime koos sopradega tsirkuses. Imedemaal, kus lovid ja tiigrid on inimese sobrad, kus akrobaadid kukuvad, kui kukuvad, kaitsevorgule, kus klounid on alati naljakad, kus naeratus ei kao kordagi esinejate näolt, kus elu on muretu ja ilus. Ma olin ka muretu. Ma naersin ja vilistasin ja röökisin. Ja koik mu sobrad kinnitasin mulle, et ma ei peaks muretsema, sest mul läheb koik hästi. Ja ma usun seda.

KUS ALGAB REAALSUS?

Päevad mööduvad kiirusel, milleni ei küündi isegi valgus. Ma tean, et on veel oktoober, kuid ma ei püüa moistatadagi, mis kuupäevaga tegu on. Meie aias on jälle rohkem valgust, kuna vihm on poosastelt ja puudelt peaaegu koik lehed maha peksnud.

See on minu reaalsus. Pool aastat olen ma elanud maailmas, mille ma olen ehtinud värvikirevate lilledega, roomsa linnulaulu ja pilvitu taevaga. Pool aastat olen ma kudunud illusiooni, mille molemad otsad olen ma kinnisidumata jätnud. Mu muster on sassi läinud ja ma ei tea kust ma uuesti alustama pean, voi kuhu ma jouda tahan. Ma olen lihtsalt väsinud pealt vaatamast, kuidas see koik vaikselt lahti hargneb.

Ma ei suuda isegi enesehaletsusest enam nutta. Mul pole enam joudu enesehaletsusekski. Ma olen lihtsalt vihane. Ma olen vihane, et ma pean oma mingisugustele pooltuttavatele valetama, et mul läheb siin täiesti suurepäraselt, ja et töökoha leidmisega mul kiiret, ja ka raskusi pole. Ma olen vihane, et mu isa elab muinasjutus, kus tema poeg, kes oskab kuut keelt, saab kindlasti oma eluga hakkama. Ma olen vihane, et ma olen kolmekümnene, kes ei saa oma eluga hakkama. Ma olen vihane, et mu ema peab mu idiootidest sugulastele valetama, et mul on koik koige paremas korras, et mitte kuulata nende parastamist. Ma olen vihane, et iga kord, kui ema mulle helistab, on ta nii kohutavalt kurb, kui ta kuuleb, et mul toesti pole midagi head talle rääkida. Ma olen vihane, et igakord kui ma emale helistan, küsib ta, kui palju ta saatma peab. Ma olen vihane, et ma olen oma varasema elu jooksul nii palju valesid otsuseid teinud. Ma olen vihane, et ma need otsused valedeks pean moistma. Ma olen vihane, et ma isegi selle peale motlema olen sunnitud. Ma olen vihane, et ma oma elus midagi kahetsema pean.

Ma olen jouetu. Ma olen väsinud maalimast endast pilti koikides vikerkaaretoonides samalajal, kui mu maailmas peksab vihm maha viimaseid lootuse oielehti. Ma ei joua kanda enam maski, mille taha ma peidan oma punased silmad ja tuhmid nuuksatused, sest selleks toesti pole enam pohjust.

Kus algab reaalsus?

Kas reaalsus algab seal, kus lootus lopeb? Kas lootus on ainult puhas illusioon? Kas illusioon on enesepetmine? Kas mu reaalsus algab seal, kus ma lopetan enesepetmise? Kas ma olen viimased pool aastat elanud enesepettuses?

Ma olen väsinud küsimast ja ma olen väsinud vastamast. Ma olen väsinud vihastumast. Ma olen väsinud motlemast ja ma olen väsinud lootmast. Ma olen väsinud tahtmast. Sellel pole toesti mingit vahet, mida ma tahan.

Eelmine nädal jäin ma ilma kolmest töökohast, kuna mul pole tööluba. Ja tööloa saab siin riigis alles siis, kui töökoht on olemas. Mind ajab see iroonia oksele.