Ka minu austerlasest kolleeg, kelle sonul räägin ma saksa keelt prantsuse aksendiga, on IDIOOT, kuna ta räägib minuga toonil, nagu MINA oleksin IDIOOT. Onneks ta käis eelmine nädal mitte ainult maitselageda, vaid ka nägemispuudega juuksuri juures, ning see ansambel, mis talle pähe keerati, rohutab vaid endisest enam tema olematut büsti ning tugevat vaagnaluud. Vähemalt saab temast hea sünnitaja.
Mitte, et mulle noored emad meeldiksid, üldjuhul. Millegipärast muutuvad moningad noored naised emaks saades Suurteks Isiksusteks, kes laiavad liikluses nagu pühad lehmad oma ALT-ÄRA-VÄRDJAS-VOI-MA-AJAN-SU-VANKRI-ALLA -suhtumisega. Malbe mina muutub järsku agressiivseks MEIE-lähme-täna-mammule-PAMPERSEID-ostma -tüübiks. Samuti mojub emaks saamine ka enamasti kohutavalt välimusele, kuna see justkui nagu oleks täiesti aksepteeritud pohjus, miks koledana ringi käia. Eriti sellistes riikides, kus feminism lokkab kui katk keskajal. Soomes näiteks - kus meikimine nagunii vordub näo pesemisega, seebiga - tähendab see, et Noor Ema jätab lihtsalt näo pesemata ning laseb kulmudel rahulikult tagasi kokku kasvada. Mitte, et ma mingi ilge sovinist oleks. Kui ma seda oleks, siis käiksin ma feministide koosolemistel tasuta Kuidas-rahuldan-oma-meest-VEEL-paremini -raamatut jagamas.
Ühesonaga on koiges süüdi väikesed lapsed. Mis sest, et ma ise ka kunagi samasugune olin. Mäletan suurepäraselt, kuidas me vennaga koos Riias mänguasjadepoes nagu rattal röökisime, kui vanemad meile pedaalidega autot osta ei suvatsenud (ma tean, ma tean - mina ja mänguautod??). Minu arvates voiksid sellest hoolimata noored emad selle asemel, et oma keha ja teiste hinge traumeerida, omale lapse Kolmandast Maailmast adopteerida, kus nagunii ühele banaanile pretendeerib terve küla. Ning adopteerida voiks lapse juba selles eas, kus ta ise omale poest viinapudeli ostetud saab .
Hollandis oli ka üksnädal talv. Pakane külmetas isegi koik kanalid kinni, mis tähendas seda, et noorem polvkond, kes arvas, et uisud on väga imelikud juustunoad, sai ka endal polved esimest korda elus siniseks kukkuda. Nüüd on aga väljas jälle soe kevad koos uimastava gripiepideemiaga. Kuna arstiravi siin riigis tähendab sooja naeratust, pehmet paid ning soovitust kodus ennast välja puhata, mangusin ma oma ema, et ta mulle 600mg -st Päris Paracetamoli, antibiootikume ning muud pudipadi saadaks. Mul oli päeva jagu palavikku, mis tänu minu muidu tervislikele elukommetele ja ohtrale sportimisele onneks taandus.
Jaanuari alguses vahetasin jousaali, sest nüüdses spordikeskuses kuuluvad hinna sisse nii karastusjoogid, DVD laenutus, tennis ja squash, kui ka kerge spa-nurgake ning solaarium. Kuna ma olen muu hulgas ka päikesesoltlane, kelle tulevikumärksonade hulka kuuluvad Botox, näo ümberloikus ning kemoteraapia, siis loomulikult lendasin ma nagu ööliblikas kohe selle tulukese suunas.
Jousaalist on mul juba rahuvalvajana ka kasu olnud. Nimelt ühel nädalavahetusel koos kolleegidega baaris olles leidsin ma ühe neist juba peadpidi koos ühe hollandlasega, vahetamas veel viimseid verbaalseid viisakusi. Enne kui füüsiliste sonumite saatmiseks läks, astusin ma kärmelt nende vahele ja käratasin kolleegile, et see minema kaoks. Kui hollandlase pilk minuni üles joudis, olid ta jalad juba baarist lahkunud. Mitte, et ma oleks temaga suutnud kaklema hakata. Mul lihtsalt vedas.
