26 TUNDI ENNE HOMMIKUT

Hollandis on miinuskraadid. See tähendab seda, et väljas paistab päike juba kolmandat päeva järjest. Mis on iseenesest tugev saavutus, kuna harilikult näeb siin päikest telekast. Samuti tähendab talve saabumine siin seda, et rongid jäävad täiesti reeglipäraselt hiljaks, kuna väljas on libe. Sügisel jäävad rongid hiljaks, kuna lehed tulevad puudelt maha ja siis on ka rööpad libedad. Mitte, et Hollandi Transpordiamet varasemast midagi oppida oleks suutnud. Ilmselt vangutavad seal iga sügis ja talv onud ja tädid pead, et Persse, sel aastal tulid JÄLLE lehed puudelt maha! Voi et, Jää on IKKA VEEL libe! Lisaks rongidele jäävad siin hiljaks ka bussid, voi pigem voiks krooniliseks hilinejaks liigitada kogu ühistranspordi. Peatustesse ülesripitatud soidugraafikud on pigem vihjava eesmärgiga, ehk siis nad annavad moista, millal on VOIMALIK, et ühistransport sealt mööduda voib. Voi siis, millal ta sealt möödumata jätab. Ka sihtpunkt on suhteline, ükskord otserongiga Haagi soites astusin ma maha näiteks Rotterdami rongijaamas.

Jouludeks lendasin ma Stuttgarti. Minu lennuk oli määratud väljuma 25ndal detsembril kell pool kümme hommikul, mis tähendas seda, et öö vastu lendu veetsin ma Amsterdamis, kuna esimene rong lennujaama sel hommikul oleks mind lennukist isegi ilma hilinemiseta maha jätnud. Niisiis saabusin Amsterdami joululaupäeval ohtul, 24ndal detsembril rongiga, mis seekord hilines poolteist tundi. Randusin kristlikus hostelis keset punaste laternatega palistatud tänavat, ning veendusin, et prostituudid ega narkodiilerid ei pea meie Jeesulapse sündi eriti millekski. Vastuvotus tervitas mind noor naine, kellele makeup tähendas umbes samapalju, kui McDonald's -i töötajale foie gras, ning kelle juukseid keeldus juuksur viimati kümme aastat tagasi loikamast. Kui olin oma asjad jätnud, kiirustasin linna peale, et veel kuskil süüa. Linn oli kohutavalt ilus. Joulukaunistused peegeldusid tumedatelt kanalitelt, kus paksukssöödetud luiged aristokraatrikult ujudes ringi patseerisid. Naer, paarikaupa jooksvad inimesed, muusika, tuled. Millegipärast puudus mul joulutunne täielikult. Soin oma jouluohtusöögi McDonald's -is, kuna Burger King oli liiga kaugel, ja jätkasin oma jalutuskäiku pimedas jouluöös. Mis mulle kohutavalt Hollandi puhul meeldib on see, et siin osatakse magusaid asju teha. Iga nurga pealt voib leida pagariäri, kus müüakse veel taluvuspiirides hinnaga muffineid ja belgia vahvleid ja koogikesi, milledest mina, kui parandamatu suhkrusoltuvusega inimene kindlasti ükskoikselt mööduda ei saa. Seekord jäin silmade kilades passima ühe pagariäri ande, mis asus ühe Coffeeshopi ja LIVE SEX SHOW 24H pakkuva asutuse vahel. Valisin omale välja sokolaadiga kaetud belgia vahvli ja sokolaadimuffini, mille soin ära teel hostelli. Metsnaine pudelipohjade taga vastuvotus soovis mulle head ööd ja Issanda onnistust. Öö oma askeetlikus toas veetsin kahekesi koos nurgas tolmukoguva Piibliga.

Järgmine päev sain jälle lennukiga lennata, ning seekord tulin järeldusele, et HÜSTEERILISED VÄIKESED LAPSED EI TEE LENDAMIST SUGUGI NAUDITAVAMAKS ELAMUSEKS. Miks neid ei voiks samuti pagasiruumis transportida?

Stuttgardis korraldasin kohe sopradele toreda äraolemise canapé -de, sokolaaditrühvlite ja rohke veiniga, tänu millele tundsin järgmine hommik jälle üle pika aja, kuidas tuumapohmell ennast tunda annab. Samal ohtul korraldas üks sober järgmise äraolemise enda pool, kus püüdsin oma värisevate kätega mitte liiga kovasti haarata lauda katvad Versace serviisi, mille ainuüksi sampanjaklaas maksab keskmise Aafrika riigi aastaeelarve vorra.

Tagasivaadates sellele, kohe möödunud aastale, voin ma julgelt öelda, et ma sain koik mis ma Madriidis keskööl viinamarju kugistades soovisin. Eks näitab järgmine aasta, kas see mind ka onnelikumaks teeb. Ma arvan, et ma pole veel seal, kuhu ma joudma pean. Voibolla sellepärast, et ma olen inimene, kes ei saa aru sellest, millal peatuda ja rahul olla sellega, mis juba saavutatud on. Kui motelda suuremas plaanis, siis ma arvan, et mul ei ole veel määratud rahule jääda sellega, mis ma saavutanud olen. Vähemalt on kerge koike "suurema plaani" kaela ajada. Elu, kui suurem plaan ei ole minuga veel ühele poole saanud. Tegelikult ma arvan, et Elu on Dominatrix mustas nahas, kellele meeldib minu masohhismi testida.

Ma olen leidnud palju uusi sopru sel aastal. Ma olen ka kaotanud inimesi, keda ma pidin oma sopradeks. Ma olen tundnud meeletut igatsust oma soprade järgi, ja ma ikka veel tunnen kohutavalt puudust inimeste järgi, kes on mulle kallid. Sobrad jätavad endast maha väga sügava jälje minu mälestusse. Pildi, kuidas ma mäletan neid. Selle pildi, miks ma neid nii kohutavalt igatsen, nii et südames hakkab valus. Pildi, mida ma ei suudaks kunagi unustada, isegi kui ma oma tähtsuse nende inimeste jaoks kaotanud olen. Monikord ma motlen, et tahaks alustada mone inimesega sealt, kuhu me viimane kord jäime, kui me veel koos naersime voi lolli mängisime. Tahaks paluda, "Vota mind tagasi oma ellu, palun. Sa elad minu mälestustes". Ma elan oma mälestustes.

Ma soovin teile koigile tohutult onnelikku uut aastat. Te elate minu mälestustes, ja te olete minu järgmise aasta soovides. Te olete väga kallid minu jaoks.

I AMsterdam

Mulle meeldib muu hulgas ka defineerida. Iga algus on raske, eksole. Kui hakkida see kaheks, ja votta aluseks mu elu Madalmaades, siis algus kestab umbes poolteist nädalat. Raske tähendab elu hostelis, jagades tuba koos indialasega, kellel on ajust eemaldatud Etikett-ja-Head-Kombed---meie-elu-alus -sektor, ehk teisisonu inimesega, kellel on jäänud lugemata raamatud “1001 pohjust miks ma ei tohiks peeretada teiste inimeste juuresolekul - sissejuhatus valgete inimeste maailma" ning "Miks lehmad ei ole mulle heaks eeskujuks - kuidas opin sööma ilma matsutamata". Molemad sarjast "Samm-sammu haaval ladvast maapinnale".

Hollandisse tulles märkab igaüks loomulikult, et siin on väga palju VETT. Suurima osa oma ajast veedavad hollandlased ilmselt VEE SUUNAMISEGA. ÄRA. Mistottu neil pole jäänud eriti palju aega näiteks majade ehitamiseks, mis tähendab jällegi seda, et üürikortereid siin riigis eriti ei tunta. Mistottu minu ALGUS just RASKEKS osutus.

Samasuguse probleemiga sisenesid riiki ka minu kolm kolleegi, kellega me koos elamist otsima hakkasime, kuni leidsime nelja magamistoaga möbleeritud ridamaja, kuhu me koik koos ka kolisime. Maja juurde kuulub ka kaks suurt rodu ja aiake, kuhu ma rodult paar korda sülitanud olen.

Kooselu sujub meil väga ilusti. Minu itaallasest kolleeg Mauro on suurepärane kokk, kelle korval minu SÖÖGI TEGEMINE näib, ja kolab toiduainete vägistamisena. Kui Mauro inglise keelest aru ei saa, siis ütleb ta kiiresti "Yes-yes" ja vaatab mulle otsa äraootava pilguga . Just nagu kutsikas, kes on just keset vaipa kusnud, ja ei tea, mis temaga kohe-kohe toimuma hakkab. Minu prantslannadest kolleegid Jeanette ja Charlotte on juba vanad sobrannad. Nad saavad aru inglise keelest umbes viis minutit peale seda, kui ma oma suu sulgenud olen, ehk siis kui nad terve prantsuse-inglise sonaraamatu peas läbi lapanud on. Aeg ajalt praktiseerin ma nendega ka prantsuse keelt, tasa ja targu. Charlottele käib närvidele, kui ma tema prantsuse aksendi kallal naeran. Ta ütleb selle peale harilikult "Zis iz nat fünnii", mille peale ma veel kovemini naerma hakkan. Jeanette on isehakanud moslem, ja ka juba harjunud sellega, et ma talle iga päev sealiha sööta püüan.

Üleeelmine nädalavahetus käisin juba esimest korda Amsterdamis. Ma täiesti armastan seda linna. Kindlasti tasub seal ära teha paadireis kanalitel, mis rongijaamast vottes maksab kolm eurot rohkem kui teiselpool kesklinna, kus turistid juba ennast pilve on joudnud tommata. Amsterdamis arvatakse olevat ligi nelisada tuhat jalgratast, samapalju peaks olema ka kanalites. Lisaks jalgratastele ja pilves turistide kukub kanalitesse ka keskmiselt üks auto nädalas. Linnas on ka ligi viissada vaateakent, kus esitlevad ennast punasel foonil elavad pesumodellid, kelledele pesu tähendab järjekordset onnelikku klienti. Ringi uidates mööda punaste laternate kvartalit on tunne, nagu oleks kukkunud vati sisse. Turiste on meeletult, kuid müra pole absoluutselt. Koik on kahtlaselt VAIKNE. Aegajalt läheb mone kabiini uks lahti, keegi hüppab kiiresti sisse ja samakiiresti tommatakse kardin ette. Vaikuses lausa kajab SEKS SEKS SEKS SEKS ....... Koigest sellest koigest poole kilomeetri kaugusel on palee, kus idee kohaselt peaks elama rojaalsed, kuid kuninganna on sellest patupesast kolinud riigi poliitilisse pealinna Haagi. Et mitte pealt tunnistada seda, kuidas ta lojaalsed narkot teevad ja kanu kepivad.

Vaatamisväärsused omaette on muidugi kohvipoed. Täiesti sürreaalne on seista seal ja vaadata, kuidas inimesed täiesti legaalselt ennast pilve tombavad. Singapuris lastaks kanepisuitsetaja pikemaltmotlemata maha. Mind ajas see asi väga naerma.

Amsterdam on ka täiesti vinge soppamislinn. Läbi linna pohjast lounasse jooksvatel, ja neid ristavatel väikestel tänavatel voib leida palju poode, mis müüvad lahedaid kohalikke disaine mitte just väga kalli raha eest. Ka mina proovisin lahendada seal ühe praktilise probleemi, mis kerkis, kui omale Stuttgardis enne lahkumist vana sügisjope selga ajasin. Kuna ma olen siin aastaga moned kilod ja sentimeetrid juurde votnud, siis osutus see suht väikeseks. Kuid eeldasin, et kuna elan riigis, kus inimeste keskmine pikkus on kaks ja pool meetrit, siis leian omale uue vaevata. Aga vota näpust. XXL on ka nende inimeste jaoks liig. Järgmine nädalavahetus lähen jälle Amsterdami. Ehk leian siis mone täiskasvanud hollandlaste jopepoe.

Ja mis siin riigis nii kohutavalt hea on see, et koik räägivad siin inglise keelt. Isegi skleroosist puretud Femke, kes unustas oma nime ära juba enne Teist Maailmasoda, suudab ennast ülemere keeles väljendada.