I AMsterdam

Mulle meeldib muu hulgas ka defineerida. Iga algus on raske, eksole. Kui hakkida see kaheks, ja votta aluseks mu elu Madalmaades, siis algus kestab umbes poolteist nädalat. Raske tähendab elu hostelis, jagades tuba koos indialasega, kellel on ajust eemaldatud Etikett-ja-Head-Kombed---meie-elu-alus -sektor, ehk teisisonu inimesega, kellel on jäänud lugemata raamatud “1001 pohjust miks ma ei tohiks peeretada teiste inimeste juuresolekul - sissejuhatus valgete inimeste maailma" ning "Miks lehmad ei ole mulle heaks eeskujuks - kuidas opin sööma ilma matsutamata". Molemad sarjast "Samm-sammu haaval ladvast maapinnale".

Hollandisse tulles märkab igaüks loomulikult, et siin on väga palju VETT. Suurima osa oma ajast veedavad hollandlased ilmselt VEE SUUNAMISEGA. ÄRA. Mistottu neil pole jäänud eriti palju aega näiteks majade ehitamiseks, mis tähendab jällegi seda, et üürikortereid siin riigis eriti ei tunta. Mistottu minu ALGUS just RASKEKS osutus.

Samasuguse probleemiga sisenesid riiki ka minu kolm kolleegi, kellega me koos elamist otsima hakkasime, kuni leidsime nelja magamistoaga möbleeritud ridamaja, kuhu me koik koos ka kolisime. Maja juurde kuulub ka kaks suurt rodu ja aiake, kuhu ma rodult paar korda sülitanud olen.

Kooselu sujub meil väga ilusti. Minu itaallasest kolleeg Mauro on suurepärane kokk, kelle korval minu SÖÖGI TEGEMINE näib, ja kolab toiduainete vägistamisena. Kui Mauro inglise keelest aru ei saa, siis ütleb ta kiiresti "Yes-yes" ja vaatab mulle otsa äraootava pilguga . Just nagu kutsikas, kes on just keset vaipa kusnud, ja ei tea, mis temaga kohe-kohe toimuma hakkab. Minu prantslannadest kolleegid Jeanette ja Charlotte on juba vanad sobrannad. Nad saavad aru inglise keelest umbes viis minutit peale seda, kui ma oma suu sulgenud olen, ehk siis kui nad terve prantsuse-inglise sonaraamatu peas läbi lapanud on. Aeg ajalt praktiseerin ma nendega ka prantsuse keelt, tasa ja targu. Charlottele käib närvidele, kui ma tema prantsuse aksendi kallal naeran. Ta ütleb selle peale harilikult "Zis iz nat fünnii", mille peale ma veel kovemini naerma hakkan. Jeanette on isehakanud moslem, ja ka juba harjunud sellega, et ma talle iga päev sealiha sööta püüan.

Üleeelmine nädalavahetus käisin juba esimest korda Amsterdamis. Ma täiesti armastan seda linna. Kindlasti tasub seal ära teha paadireis kanalitel, mis rongijaamast vottes maksab kolm eurot rohkem kui teiselpool kesklinna, kus turistid juba ennast pilve on joudnud tommata. Amsterdamis arvatakse olevat ligi nelisada tuhat jalgratast, samapalju peaks olema ka kanalites. Lisaks jalgratastele ja pilves turistide kukub kanalitesse ka keskmiselt üks auto nädalas. Linnas on ka ligi viissada vaateakent, kus esitlevad ennast punasel foonil elavad pesumodellid, kelledele pesu tähendab järjekordset onnelikku klienti. Ringi uidates mööda punaste laternate kvartalit on tunne, nagu oleks kukkunud vati sisse. Turiste on meeletult, kuid müra pole absoluutselt. Koik on kahtlaselt VAIKNE. Aegajalt läheb mone kabiini uks lahti, keegi hüppab kiiresti sisse ja samakiiresti tommatakse kardin ette. Vaikuses lausa kajab SEKS SEKS SEKS SEKS ....... Koigest sellest koigest poole kilomeetri kaugusel on palee, kus idee kohaselt peaks elama rojaalsed, kuid kuninganna on sellest patupesast kolinud riigi poliitilisse pealinna Haagi. Et mitte pealt tunnistada seda, kuidas ta lojaalsed narkot teevad ja kanu kepivad.

Vaatamisväärsused omaette on muidugi kohvipoed. Täiesti sürreaalne on seista seal ja vaadata, kuidas inimesed täiesti legaalselt ennast pilve tombavad. Singapuris lastaks kanepisuitsetaja pikemaltmotlemata maha. Mind ajas see asi väga naerma.

Amsterdam on ka täiesti vinge soppamislinn. Läbi linna pohjast lounasse jooksvatel, ja neid ristavatel väikestel tänavatel voib leida palju poode, mis müüvad lahedaid kohalikke disaine mitte just väga kalli raha eest. Ka mina proovisin lahendada seal ühe praktilise probleemi, mis kerkis, kui omale Stuttgardis enne lahkumist vana sügisjope selga ajasin. Kuna ma olen siin aastaga moned kilod ja sentimeetrid juurde votnud, siis osutus see suht väikeseks. Kuid eeldasin, et kuna elan riigis, kus inimeste keskmine pikkus on kaks ja pool meetrit, siis leian omale uue vaevata. Aga vota näpust. XXL on ka nende inimeste jaoks liig. Järgmine nädalavahetus lähen jälle Amsterdami. Ehk leian siis mone täiskasvanud hollandlaste jopepoe.

Ja mis siin riigis nii kohutavalt hea on see, et koik räägivad siin inglise keelt. Isegi skleroosist puretud Femke, kes unustas oma nime ära juba enne Teist Maailmasoda, suudab ennast ülemere keeles väljendada.