Kunagi oli skandinaavia päritoluga piimatootja Arla hüüdlauseks "Meis koigis elab üks väike lehm". Ma ei taha teada, mida sakslane selle vaese lehmaga peale hakkas, aga igas sakslases elab ka väike pervert.
Sakslane püüab ennast igal voimalikul momendil paljaks kiskuda. Juba Münchenis Isari ääres päikest votmas käies märkasin ma, et selle molemad kaldad olid palistatud germaanidega, kelle ainsaks kehakatteks oli väga korge enesehinnang. Igas siinses veekeskuses on nn. riidevaba osakond ehk textilfreier bereich ehk KAS-MA-NÜÜD-TOESTI-PIDIN-SEDA-NÄGEMA?? -sektor. Saunarätikud on onneks lubatud, muidu ma sinna ei astuks. Samuti puuduvad sealt üldjuhul emme-vaata-ma-oskan-silmad-kinni-motelda -kisakorid.
Ühel toredal pühapäeval, ütleme nii paar nädalat tagasi, korraldasime sopradega perepäeva ühes neist veekeskustest ja käisime spaa-monusid nautimas. Kuna omasin tuusikut massööri juurde, lasin ka ühel väga hoolitsetud välimusega neiul oma selga 40min puudutada, sest ükskoik kui tugevasti ta oma prantsuse maniküüriga mu selga tungida ka ei tahtnud, tundus see nagu pehme paitus nahal. Vaeseke sai ise ka vist sellest aru, ja iga mone hetke tagant päris ta üha hüsteerilisema noodiga hääles, et kas mulle ikka meeldib. Ma andsin endast parima, et teda maha rahustada.
Parimad massöörid on Haapsalus minu ema haiglas. Kui Ljudmilla ikka oma noukogude elu näinud previously-known-as-fingers mulle külge lööb, on tunne, nagu laseks üle mu selja traktor, mille roolis istuv deliiriumis Igor mööda poldu kuradeid taga ajab.
Mul ei ole kunagi südant olnud, et öelda teenindavale personalile, kes toesti üritab oma parimat, et midagi läks perse. Ikka ütlen ma, et massaazh oli väga monus ja et toit maitses väga hea, mis sest, et selle nurga taga välja oksendan. Kuna ma olen ise seda tööd aastat teinud, siis ma tean, kuidas halb sona päeva ära rikkuda voib. Olgu, ma votan koike tunduvalt isiklikumalt ka, kuid ikkagi. Ja juuksurina töötades ei ütelnud mulle mitte kordagi keegi, et mu töö poleks meeldinud. Kuid seda enam olin ma ülikriitiline oma töö suhtes. Nii monigi kord, kui ma enda arvates mingile daamile ansambli pähe olin keeranud, ei julgenud ma ise talle enam otsagi vaadata. Kuid kui sealt tuli roomus kilgatus, et issake mul pole kunagi midagi nii lahedat tehtud, kriiskasin ma selle peale silmade välkudes kohe ülienesekindlalt, et EKSOLE?!? Positiivsus hoiab positiivsena. Me koik tahame kuulda ilusaid sonu, isegi siis, kui need on ilusad ja pisikesed valed. Parimal juhul opime me ka nendest väikestest valedest välja lugema selle, mis meis veel puudu on, ja mida meil veel parandada vaja on.
Ma olin eelmine nädalavahetus kohutavalt pettunud. Nii endas kui maailmas enda ümber. Tundus, nagu millegil poleks enam motet, nagu mu pingutustel poleks enam mingit motet. Kuid pühapäeval, üleüleeile, käisime koos sopradega tsirkuses. Imedemaal, kus lovid ja tiigrid on inimese sobrad, kus akrobaadid kukuvad, kui kukuvad, kaitsevorgule, kus klounid on alati naljakad, kus naeratus ei kao kordagi esinejate näolt, kus elu on muretu ja ilus. Ma olin ka muretu. Ma naersin ja vilistasin ja röökisin. Ja koik mu sobrad kinnitasin mulle, et ma ei peaks muretsema, sest mul läheb koik hästi. Ja ma usun seda.
2 comments:
oo, ma mõistan sind ja teenindavat personali! Asi, mida mu mees jälle kunagi ei mõista.
Et kuidas ma ise - olles pool elu teenindaja olnud - olen selline lammas, kui teemaks on enda kehtestamine ebameeldivas teenindusasutustes.
Aga selles just asi ongi, et ma olen endiselt solidaarne nende vaeste lambukestega seal ja ma ei suuda neil päeva ära rikkuda isegi kui nemad minu oma ära on rikkunud:)
Kati
(huvitav, kuhu see nimi siin tuleb panna ja kas mu postitus üldse läheb kuskile...)
See tuli jumalast kohale :D..
A see ongi selles, et kui oled ise selle läbi elanud kord, siis tead teist paremini moista. Voi oskad talle vähemalt kaasa tunda, kui ta koik perse keerab :).
Post a Comment