SKYDIVER FLIES LIKE AN EAGLE

Keeled on mulle alati väga suurt huvi pakkunud. Kunagi pidasin ma oma lemmikkeeleks prantsuse keelt, kuid praegu arvan ma, et mu lemmikkeeleks, voi -keelteks on need, mida ma suudan juba unepealt rääkida. Et siis eesti, soome ja inglise keeled. Mulle meeldib kohutavalt eksperimenteerida, kasutada erinevaid sonu kohtades, kus neid pole harjutud kuulma. Luua midagi oma ja täiesti omapärast.

Uuesti oppima asudes oli mu peamiseks eelduseks, et ma saan ka keeli oppida, kuid mitte ainult. EBS oli selles mottes täielik vedamine. Saksa keel tundus küll sellel hetkel pigem nuhtlusena, mida samas prantsuse keel pidi korvama hakkama. Esimene oli minu jaoks alati tundunud umbes sama meeldiva kolaga, kui lehmakell rämeda pohmakaga. Selline ilma kirveta metsaraiumine. Samas on vähemalt minu jaoks uue keele oppimisel olnud väga oluline see, kes seda teeb. Minu Saksakeeleopetaja suutis mind kulmu kergitama panna ja esimesest loengust alates mu tähelepanu endal hoida, no peaaegu alati. Mina olin kindel, et mulle saksa keel meeldima ei hakka, ja mu Saksakeeleopetaja arvas, et peale kolmandat loengut ta mind enam ei näe. Me molemad eksisime.

Saksa keelega ma veel nii sina peal pole. Ja kui ma siin katsetangi midagi oma välja moelda, kui on vaja ennast väljendada ja sonu jääb puudu, siis öeldakse, et nii saksa keeles ei räägita. Mis kuulub jälle sinna saksa bürokraatlikku mentaliteeti, ehk koik peab toimuma nii, nagu on ette kirjutatud. Ma arvan. Kuid oodake vaid. Kui mul saksa keel poole aasta pärast täiesti selge on, siis saate kuulda, mis selle keelega peale voib hakata.

Ja ka saksa keeles on miljon erinevat murret, millest ma aga absoluutselt aru ei saa. Juba Austrias esimesel päeval bensiinijaamas makstes vastasin ma daami küsimusele sulaselges rahvusvahelises keeles: MÄH? Ja kuigi siin pea koik minu sobrad nii omavahel kui minuga korges saksa keeles räägivad, siis eirab üks seda täiesti järjekindlalt. Kui ta minu poole oma schwaabi murdega pöördub, siis olen ma ainult intonatsioonist voimeline aru saama, et tegu on näiteks küsilausega. Selle peale olen ma muidugi sunnitud teda ohutama sama asja SAKSA keeles kordama. Ükspäev jäin ma poes kuulama nelja vanamutti, kes omavahel samas murdes siristasid, ja ainus asi, millest ma aru sain, oli et korraks mainiti nelja pudelit. Alkohoolikud, raisk.

Keelte puhul meeldib mulle ka kohutavalt seostamine. Näiteks Itaalias voi Hispaanias ringi soites oli väga ponev üritada aru saada, mida mingid sildid moista anda tahtsid, seejuures tuginedes nii prantsuse kui inglise keeltele. Voi näiteks püüda aru saada saksakeelsetest sonadest eesti keelele toetudes. Näiteks: aufstehen - auf (e.k. mh. üles), stehen (e.k. tousma) - ülestousma. Voi siis einziehen - ein (e.k. mh. sisse), ziehen (e.k. mh. kolima) - sissekolima. Sealt saab ka tuletatud sonad ausziehen - väljakolima ning umziehen - ümberkolima. Ponev onju.

Väga naljakas keelte puhul on see, kuidas näiteks mingi muukeelse väljendi otsetolge emakeelde voi vastupidi kolab. Näiteks inglise keeles Just in case - lihtsalt karbis voi Back to case - tagasi karpi. Ja muidugi väljendid, mis häälduse poolest emakeeles hoopis midagi muud tähendavad. Näiteks eesti keelsest lausest Ruumid on koristatud saaks soomlane aru, et Laibad on kaunistatud (Ruumiit ovat koristettuja). Ning kui soomlane Itaalias Vahemere rannal ohkab Katso merta! (e.k. Vaata merd!), siis saab itaallane sellest aru, et Tü*a sitt (cazzo merda). Kui keegi tahab teada, miks soomlasele Istu mu korvale öelda ei tasu, siis pöördugu mu poole isiklikult.

Kölnis olles nägin ma raudteejaamas prügikonteinereid, mille peal oli suur must kiri valgel taustal: REMONT. Loomulikult ei olnud need konteinerid remondis, kuid naerma ajasid ikka. Kahjuks mul sel hetkel kaamerat kaasas ei olnud. Küll aga votsin ma kaamera kaasa täna videolaenutusse, kus eile ühte huvitavat filmi märkasin. Ilmselt polnud filmitegijad oma tööga eriti rahul.

NEED ILUSAD PISIKESED VALED

Kunagi oli skandinaavia päritoluga piimatootja Arla hüüdlauseks "Meis koigis elab üks väike lehm". Ma ei taha teada, mida sakslane selle vaese lehmaga peale hakkas, aga igas sakslases elab ka väike pervert.

Sakslane püüab ennast igal voimalikul momendil paljaks kiskuda. Juba Münchenis Isari ääres päikest votmas käies märkasin ma, et selle molemad kaldad olid palistatud germaanidega, kelle ainsaks kehakatteks oli väga korge enesehinnang. Igas siinses veekeskuses on nn. riidevaba osakond ehk textilfreier bereich ehk KAS-MA-NÜÜD-TOESTI-PIDIN-SEDA-NÄGEMA?? -sektor. Saunarätikud on onneks lubatud, muidu ma sinna ei astuks. Samuti puuduvad sealt üldjuhul emme-vaata-ma-oskan-silmad-kinni-motelda -kisakorid.

Ühel toredal pühapäeval, ütleme nii paar nädalat tagasi, korraldasime sopradega perepäeva ühes neist veekeskustest ja käisime spaa-monusid nautimas. Kuna omasin tuusikut massööri juurde, lasin ka ühel väga hoolitsetud välimusega neiul oma selga 40min puudutada, sest ükskoik kui tugevasti ta oma prantsuse maniküüriga mu selga tungida ka ei tahtnud, tundus see nagu pehme paitus nahal. Vaeseke sai ise ka vist sellest aru, ja iga mone hetke tagant päris ta üha hüsteerilisema noodiga hääles, et kas mulle ikka meeldib. Ma andsin endast parima, et teda maha rahustada.

Parimad massöörid on Haapsalus minu ema haiglas. Kui Ljudmilla ikka oma noukogude elu näinud previously-known-as-fingers mulle külge lööb, on tunne, nagu laseks üle mu selja traktor, mille roolis istuv deliiriumis Igor mööda poldu kuradeid taga ajab.

Mul ei ole kunagi südant olnud, et öelda teenindavale personalile, kes toesti üritab oma parimat, et midagi läks perse. Ikka ütlen ma, et massaazh oli väga monus ja et toit maitses väga hea, mis sest, et selle nurga taga välja oksendan. Kuna ma olen ise seda tööd aastat teinud, siis ma tean, kuidas halb sona päeva ära rikkuda voib. Olgu, ma votan koike tunduvalt isiklikumalt ka, kuid ikkagi. Ja juuksurina töötades ei ütelnud mulle mitte kordagi keegi, et mu töö poleks meeldinud. Kuid seda enam olin ma ülikriitiline oma töö suhtes. Nii monigi kord, kui ma enda arvates mingile daamile ansambli pähe olin keeranud, ei julgenud ma ise talle enam otsagi vaadata. Kuid kui sealt tuli roomus kilgatus, et issake mul pole kunagi midagi nii lahedat tehtud, kriiskasin ma selle peale silmade välkudes kohe ülienesekindlalt, et EKSOLE?!? Positiivsus hoiab positiivsena. Me koik tahame kuulda ilusaid sonu, isegi siis, kui need on ilusad ja pisikesed valed. Parimal juhul opime me ka nendest väikestest valedest välja lugema selle, mis meis veel puudu on, ja mida meil veel parandada vaja on.

Ma olin eelmine nädalavahetus kohutavalt pettunud. Nii endas kui maailmas enda ümber. Tundus, nagu millegil poleks enam motet, nagu mu pingutustel poleks enam mingit motet. Kuid pühapäeval, üleüleeile, käisime koos sopradega tsirkuses. Imedemaal, kus lovid ja tiigrid on inimese sobrad, kus akrobaadid kukuvad, kui kukuvad, kaitsevorgule, kus klounid on alati naljakad, kus naeratus ei kao kordagi esinejate näolt, kus elu on muretu ja ilus. Ma olin ka muretu. Ma naersin ja vilistasin ja röökisin. Ja koik mu sobrad kinnitasin mulle, et ma ei peaks muretsema, sest mul läheb koik hästi. Ja ma usun seda.

KUS ALGAB REAALSUS?

Päevad mööduvad kiirusel, milleni ei küündi isegi valgus. Ma tean, et on veel oktoober, kuid ma ei püüa moistatadagi, mis kuupäevaga tegu on. Meie aias on jälle rohkem valgust, kuna vihm on poosastelt ja puudelt peaaegu koik lehed maha peksnud.

See on minu reaalsus. Pool aastat olen ma elanud maailmas, mille ma olen ehtinud värvikirevate lilledega, roomsa linnulaulu ja pilvitu taevaga. Pool aastat olen ma kudunud illusiooni, mille molemad otsad olen ma kinnisidumata jätnud. Mu muster on sassi läinud ja ma ei tea kust ma uuesti alustama pean, voi kuhu ma jouda tahan. Ma olen lihtsalt väsinud pealt vaatamast, kuidas see koik vaikselt lahti hargneb.

Ma ei suuda isegi enesehaletsusest enam nutta. Mul pole enam joudu enesehaletsusekski. Ma olen lihtsalt vihane. Ma olen vihane, et ma pean oma mingisugustele pooltuttavatele valetama, et mul läheb siin täiesti suurepäraselt, ja et töökoha leidmisega mul kiiret, ja ka raskusi pole. Ma olen vihane, et mu isa elab muinasjutus, kus tema poeg, kes oskab kuut keelt, saab kindlasti oma eluga hakkama. Ma olen vihane, et ma olen kolmekümnene, kes ei saa oma eluga hakkama. Ma olen vihane, et mu ema peab mu idiootidest sugulastele valetama, et mul on koik koige paremas korras, et mitte kuulata nende parastamist. Ma olen vihane, et iga kord, kui ema mulle helistab, on ta nii kohutavalt kurb, kui ta kuuleb, et mul toesti pole midagi head talle rääkida. Ma olen vihane, et igakord kui ma emale helistan, küsib ta, kui palju ta saatma peab. Ma olen vihane, et ma olen oma varasema elu jooksul nii palju valesid otsuseid teinud. Ma olen vihane, et ma need otsused valedeks pean moistma. Ma olen vihane, et ma isegi selle peale motlema olen sunnitud. Ma olen vihane, et ma oma elus midagi kahetsema pean.

Ma olen jouetu. Ma olen väsinud maalimast endast pilti koikides vikerkaaretoonides samalajal, kui mu maailmas peksab vihm maha viimaseid lootuse oielehti. Ma ei joua kanda enam maski, mille taha ma peidan oma punased silmad ja tuhmid nuuksatused, sest selleks toesti pole enam pohjust.

Kus algab reaalsus?

Kas reaalsus algab seal, kus lootus lopeb? Kas lootus on ainult puhas illusioon? Kas illusioon on enesepetmine? Kas mu reaalsus algab seal, kus ma lopetan enesepetmise? Kas ma olen viimased pool aastat elanud enesepettuses?

Ma olen väsinud küsimast ja ma olen väsinud vastamast. Ma olen väsinud vihastumast. Ma olen väsinud motlemast ja ma olen väsinud lootmast. Ma olen väsinud tahtmast. Sellel pole toesti mingit vahet, mida ma tahan.

Eelmine nädal jäin ma ilma kolmest töökohast, kuna mul pole tööluba. Ja tööloa saab siin riigis alles siis, kui töökoht on olemas. Mind ajab see iroonia oksele.