MA OLEN HOLLANDIS

Raske on veel öelda, mis nii tüüpiline Hollandile on. Majad on siin nagu Inglismaal, väiksed ja pisikese aiaga, kuhu on istutatud koik eksootilised puud ja poosad, mis meri randa on uhtunud ja mis kasvama on jäänud. Ja need väiksed majad on koik suurte katmata akendega, mis lausa karjuvad, et ME VAHIME VASTU, nii et tuleb tahtmine endale kardin ette tommata.

Voiks tegelt ju öelda, et keskmine hollandlane on seenekasvatajast kanepisoltlane, kes pressiti siia maailma koos jalgrattaga, kes nüüdseks on abielus oma koeraga, ja kes vabal ajal unistab eutanaasiast. Aga tegelikult ei saa veel hollandlast kuskile kasti suruda. Vastupidiselt sakslasele, kes minu arvates on vuntsidega Fritz, ja kellele peab tere ütlemiseks täitma kümme ankeeti ja ootama kolm nädalat.

Kakssadanelikümmend-midagi tundi tagasi.

Ma olen Stuttgardi lennuväljal, hing sees haige. Ma jätan maha oma kodu. Punkt. Ja loomulikult ootab mind ees järjekordne meelierutav elamus marsruudil Stuttgart-Zürich-Amsterdam. Seekord lendan Swissiga, mida on ilmselt samuti tabanud majanduskriis, kuna kuldkandikul serveeritud rahapakkide asemel antakse tops apelsinimahla ja sai. Kui olen Zürichis vahepeatuse ajal jälle oma silmad lahti teinud, soovitab mulle suur Swissi plakat, et Enjoy your flight. Mind arvesse vottes on nad sealt lopust ära jätnud We'll make sure it's a bumpy one. Finnairi hüüdlause lubab, et Home by tonight. If you are lucky, ma arvan. Lufthansa on minuga juba harjunud. There's no better way to fly. But next time just take a train, Peeter.

Lennuk maandub Amsterdami lennuväljal 20min plaanitust hiljem, mis tähendab, et mul on rongi peale joudmiseks aega pool tundi. Jooksen passikontrolli. Tolliametnik naeratab, kontrollib mu isiku ja köhatab: KKHHHHRRRÄÄIERRHHH. Edasi pagasiväljadele. Kohver lindilt, kiirkonnil läbi tolli ja rongijaama. Pilet, eskalaator korrus allapoole ja suubungi rahvamassiga rongi. Onneks oigesse. Maandun istekohal ja tomban hinge. Kell hakkab kaheksa saama, väljas on kottpime. Ehmatan, kui järsku mees, kes minu korvale on hiilinud, mind konetab: KKKHHHRRREIRRSSHHHOUSHH KHHRRRR HHHHRRRRKOOOSHHH KHHRRR. Vaatan talle otsa Kas-sul-on-köha,-kullake -pilguga ja lasen lendu ühe hingetu MÄHH -i, kuid ulatan talle loogikareeglitele tuginedes oma pileti. HHHHHRRREEISHHHKHRRR, KHHHRRR! Kingin talle selle eest eesootavate joulude puhul ühe absolutely-no-idea-what-you-just-said-but-may-baby-Jesus-be-with-you -naeratuse, ja pööran pilgu tagasi aknasse.

Väljas peegeldab kuu musta vett. Ma olen Hollandis.

Mul on vaja köhapastille osta.

THE QUEEN IS DEAD. LONG LIVE THE QUEEN

Orkut on täiesti imepärane koht kaksikelu elamiseks. Voi siis teiste elu elamiseks, kuna endal, tegelikult, mingit elu pole. Orkut rahuldab iga keskmise eestlase vajaduse näidata teistele keskmistele eestlastele, kui hästi tal parajasti läheb. Ja orkut annab igale nohikule, kellel algkooli päevil igal vahetunnil pea peldikupotti topiti, voimaluse jumalat mängida.

Nagu mina näiteks. Mitte, et ma oleks algkooli ajal nohik olnud. Mina olin Tark, ja Tarkasid hoiti. Mängleva kergusega eemaldan ma välismaised sobrakandidaadid, keda ma toesti mitte kunagi näinud pole. Samas olen ma sunnitud oma sopruskonda arvama ka need, keda ma vilksamisi kunagi kuskil klubis olen näinud, kuna nad nii väga tahavad minu sobraks saada. Sest ma pole paha inimene.

Et endal mingit huvi hoida, peab loomulikult aegajalt pilte vahetama. Hoolikalt selekteeritud fotomaterjal loob hetkega värvilise mulli sellest, millist elu keegi tegelikult tahaks elada. Nagu mina, näiteks. Mina reisimas. Suurem osa mu sopradest orkutis ei tea, et ma pidin tegelikult oma perse üürile andma, et neist reisidest osa votta oleksin saanud. Kuid see ei olegi oluline. Kellel ikka seda igavat tode vaja on.

Mis mind suhteliselt palju piltide puhul, ja teiste puhul segab, on lastepildid. Ma saan aru jah, et Eesti, kui 300 aasta pärast uue rahvusega täidetud riik vajab mudilasi, ja et iga laps on issanda onnistus ja blaaa. Kuid ma ei moista neid, kelle album koosneb 742 pildist, kus kaadris on ülevalgustatud emme-armas-linnupojake-oma-parema-jala-suurt-varvast-lutsimas-lällu-lällu. Ma ennast küll hulluks esteediks ei pea, kuid isegi titepilte on voimalik koduselt ilusti teha. Näiteks projekt: Kuidas teha pereema Marjust staarfotograaf Indrek Galetin? Eeltööna kraabib Marju seinalt maha Ehituse ABC-st ostetud lillelise tapeedi ning asendab selle suvalise Mustrist ostetuga. Ja siis ühel ilusal päikselisel nädalavahetusel vahetab ta voodiriided valgete vastu ning lükkab voodi akna alla päikese kätte. Marju riietab nii lapse kui enda voimalikult napilt, kuid siiski maitsekalt heledaisse, kammib juuksed ja teeb kerge päevameigi. Seejärel ajab Marju voodiriided hoolikalt segamini ja koristab taustalt koik üleliigse. Mone tumedama vaasi voib kontrastiks jätta. Samalajal kui Marju ennast voodis koos lapsega kerra tombab, votab pereisa Andrus digitaalkaamera, muudab automaatprogrammi mustvalge vastu ning pildistab ilma välguta suunaga toa poole voimalikult mitme nurga alt mitu pilti, millest PAAR parimat pannakse orkutisse.

Ja siis kui emme-nunnu-plunnuke-omale-Hipp-i-porgandipüreed-mööda-nägu-laiali-ajamas juba jalad alla on votnud, voib ta ühel sügisesel päikselisel pärastlounal riietada armsalt punakat-kollakasse värvi, välja parki viia ning lasta tal kordki lehehunnikus aeleda, samalajal pilte tehes. Voila. Jälle ilusaid pilte kui palju.

Tegelikult mulle meeldivad väiksed lapsed. Mingi vahemaa tagant. Voi siis kui nad täiskasvanuks on saanud. Ja tegelikult ka ei ole ma toesti paha inimene. Paha oleksin ma siis, kui käiksin vastsündinute osakonnas tasuta kondoome jagamas.

Teine voimalus orkutis teiste tähelepanu köita on midagi oma profiilis muuta. Näiteks muuta enda iseloomustust voi seda, mis magamistoast voib leida. Minult voib sealt leida ikka veel, orkuti järgi, minu naise koos ta riietega. Mis ei ole päris tosi. Toelised orkutiorjad on ka tähele pannud, et ma olen nüüd tööle saanud, ja et ma nüüd kolin Hollandisse ja hakkan elama Amsterdamis. Mis ei ole ka päris tosi. Kuid ma ei ole väga kaugel. Ja keda see igav tode ikka huvitab.

Tähtis on hoopis see, et ma vahetan Angela Beatrix -i vastu ja kolin maale, kus ma saan tuuleveskite saatel puukingades mööda tulbipolde ringi lasta. Ja minu küllakutse on endiselt jous. Koigile külalistele pakun ma seenepirukat. Siis voime koos juba mööda mingeid teisi dimensioone ringi joosta.

Loomulikult kohutab mind selle muutuse juures see, et mul pole seal ühtegi sopra. Veel. Ja et ma jälle pean sobrad maha jätma. Eriti need kaks, kes mul terassi peal on oppinud käima. Suurem neist, orav Joosep on nüüdseks juba tumepruuni värvi, ja temale ma olen alati kreeka pähkleid laua peale jätnud, kuna väiksem, hiir Joosep 2, varastab alati Joosepile moeldud mandlid ära. Monikord ma olen temaga sel teemal kurjustanud ka. Ma arvan, et kui mul seda muutust toimunud poleks, siis oleks mind ükspäev leitud terassilt, kus ma omale kreeka pähklitega vastu pead oleks tagunud ning silmade kilades TSIKK-TSIKK-KRIIIK-KRIIIIIIIIK-TSIKKK kiljunud.