ELUKUTSELT ELUPOLETAJA

Keegi just alles nentis siin, et ma reisin nii väga palju. Mis on täiesti tosi. Just eile lendasin ma jälle tagasi Saksamaale, seekord Eestist. Lend kulges, nagu ikka üle kivide ja kändude, ning oli sama nauditav, kui küünte ärarebimine.

Jube kahju on, et lennukis enam tasuta süüa ja juua enam ei jagata. Väikestele lastele voiks ju ikka vähemalt kanget alkoholi jagada. See hoiaks nad reisi ajal kuss. Et miks pean ma kuulama mingit kisamist samal ajal, kui ma olen keskendunud koikidele nendele lennukitele, mis siin viimasel ajal alla sadanud on.

Eestis olles puutusin ma üle pika aja kokku Meediaga. Telekas näidati peamiselt reklaami. Calgonite toestas, et lisaks mehele ja naisele on olemas ka Noudepesija, kes ei loe näiteks lapsele muinasjuttu.

Muid reklaame jälgides selgub, et iga naine jällegi kannab endaga kaasas kas pesupulbrit voi loputusvahendit. Ning, et esimene küsimus, mida sobrannalt kohtudes pärida on, et "Millega sa oma pesu pesed?" Kui nüüd loogilist rada pidi edasi minna, siis haarab see sobranna oma kotist kohe mille?

"Stiilipäevikus" vehkis hüsteeriline Krista Lensin pea ja kätega nagu kokat pannud Duracelli jänes. Oma labiilse sobrannaga riietasid nad ühte sportlikku tütarlast, kes oli sama emotsionaalne nagu keskmine pollukivi.

Ja ajakirjanduses ruulis loomulikult Anu Ma-Nii-Tahaks-Olla-Madonna Saagim, kes sai ka tunda, kuidas on ristil olla. Fotomonteeritult, AGA IKKAGI. See eit voiks ka endale tunnistada lopuks, et koik mis teda tema suure iidoliga seob, on vanus. Ta pole isegi skandaalne enam. See Issand-Jumal-Nad-Tegid-SEDA-Kirikus -pidu ajas püksikud märjaks ainult Ohtulehe ajakirjanikel, kes enda ülesklopitud skandaalivahtu ka igati haipida püüdsid. Masendav.

Ohh ja enne Eestit olin ma Costa del Soli määrdunud randadel. Ilma osas olen ma alati suht optimistlik olnud. Sellest tulenevalt oskan ma ka ainult ühel moel oma riideid reisile kaasa pakkida. Valesti. Hispaaniasse lennates oleksin ma voinud lihtsalt koik riided koju jätta ja au naturel Málagas maanduda. Neljakümnekahekraadises meretuules on tunne nagu menopausi käes vaevleval juuksurimutil, kes järjekordset külmalainet fööniga peletada püüab. Noja Eestisse lennates olid mul kaasas peale lühikeste pükste ja tsärkide ka kolm paari ujukaid. Et kui see jää oleks mere pealt sulanud, siis oleks ka ujuma saanud minna.

See selleks. Andalucías oli meie staap Torremolinoses, mis on Málagast nii 30km alla rannikut pidi. Suhteliselt mittemidagiütlev linn, kuid see eest saab seal väga palju pidutseda. Mingi kultuuri peale seal pole aega raisata, kuid see-eest saab lennujaama lähedal suures mall -is käia soppamas, mis on juuli lopu-augusti alguse poole väga soodne. Koik samad poed on muidugi ka Eestis olemas. Desigualist ma nii kindel küll pole, kuid sinna ma enam lihtsalt kunagi ei lähe. Kui seal veel moned aastad tagasi müüdi lihtsalt sitta, siis nüüd müüakse seal ülehinnatud sitta.

Peamise aja Torremolinoses veetsimegi rannas, kus saime kohe teisel päeval tuttavaks terve karja vähem voi rohkem kohalikega, kes meile koikvoimalikku programmi kohe organiseerima hakkasid. Üks jumalanäoga tüüp oli pärit Huelvast, Portugali piiri korvalt ligi 300km kauguselt, ning kutsus meid kohe sinna terveks nädalavahetuseks, kuna seal paremad rannad ja üldse nii tore. Rannad on väga olulised Hispaanias. Heas rannas on loomulikult valge liiv ja sinine meri, kuid kui sealt puuduvad Oiged Inimesed, siis pole see mingi rand. Ehk siis mitte sellised, kes sulle palli taga ajades liiva silma ajavad, voi siis need, kes näevad välja, nagu oleks nad paar aastat liiga kaua vannis olnud.

See selleks. Järgneva nädalavahetuse me seal ka veetsime. Külastasime seal suurt pidustust, Columbinast, mis tähistab Columbuse lahkumist Ameerikasse. Huelvast ta sinna just augusti alguses kunagi ammu läks. Tema porm on maetud Sevilla katedraali, kuhu me küll sisse ei saanud liiga hilise ohtutunni tottu. Iseenesest on Sevilla väga ilus linn, kuhu suvel kindlasti ei tasu päeval minna, kuna seal on ma-tunnen-ennast-sama-hästi-kui-chiuahua-mikrolaineahjus -kraadi palav. Meie joudsime sinna kella 9 ajal ohtul, kui seal oli vaid 36 kraadi. Sevillas tasub kindlasti minna kuskile katedrali taha pisikesse tapas -e baari, votta omale paar kandikutäit söödavat, ning paar kannu tinto de verano -t, ning rääkida kätega vehkides, nagu andaluusialastel kombeks.

Rannad on Atlandi rannikul midagi hoopis muud kui räpasel Costa del Solil. Ka minu Torremolinoses kogutud merekarbikogu tabas Huelvas täielik inflatsioon, kuna seal oli samasuguseid karpe jalaga segada. Pluss seal oli ka kammkarpe, mis on eriti peened. Vesi seal just koige puhtam ei ole, tänu vetikatele, kuid kes sinna vette ikka tahab minna. Peamine on ikka igalpool laiutav valge liiv.

Huelvast tagasi Torremolinosse soitsime piki Atlandi rannikut läbi Cádizi, mis kolakate järgi on vanim linn Euroopas. Selle pisikese linnakese ühesuunalised tänavad on pikitud kitsa poolsaare peale, ning need on tohutult ilusad.

Cádizest alla Tarifa poole soites jäävad tee peale Hispaania koige ilusamad rannad. Meie tegime peatuse Punto Palomal, hiigelsuurel düünil, kus nautisime vaadet Gibraltarile ning ülemere paistvale Mustale Mandrile. Kahjuks jäid seekord nii Gibraltari kui Marokko saladused avastamata, kuid seda toredam ongi sinna juba järgmine kord minna.

Vahemaad on Andalucías läbitavad, kui monetunnised autoreisid närvidele ei käi. Torremolinosest Sevilla poole üle mägede ning sisemaalt soites on väga palav, kuid Atlandi rannikul on juba suht mahe, ning kiirteed on ka tuttava mustjassinise asemel kahvatukollased. Pikemat vahemaad läbides tasub seal kindlasti autoraadio ühendada oma iPodiga, sest raadiost tuleb peamiselt hispaaniakeelset pläma. Kuigi alguses on see plinn-plinn-plinn-plonn kitarri saatel lauldud ütle-quando-quando-quando-ja-kui-sa-ei-tule-siis-lasen-omale-kuuli-otsa-ette -draama nii eksootiline ja olé, siis pikapeale hakkavad korvad selle peale sitavett välja ajama.

Liiklusreeglitest teab hispaanlane samapalju kui kukk munemisest, ehk seal liigeldes tasub silmad teel hoida. Sest hispaanlane seda ei tee. Parkimine sujub tal sama hästi kui sepal käekella kokkupanemine, ehk siis toores joud korvab igasuguse detailidesse süvenemise, ning aitab aega kokku hoida. Mitte, et ajaga kaasaskäimine Hispaanias mingit tähtsust omaks. Ajaga jouab kaasas käia ka paar tundi hiljem, voi siis homme. Kui parkimise juurde tagasi tulla, siis pokkusin ka mina Sevillas oma tagumise naabriga. Onneks näitas ta minu vastu üles samasugust huvi, kui väike laps keedetud kaalika suhtes.

Ühesonaga, Costa del Solile ma enam ei läheks. Málagas on küll Picasso sünnimaja ja kindlus ja blaaa, kuid midagi jäi puudu. Extra Light Monaco ehk Marbella on täpselt see eestlase lemmiklinn päikeserannikul, kus on suurt jahti ja kallist poodi, kust saab omale paari sokke lubada, et siis pärast kodus naabri ees paberkotiga vehkides eputada, et "Meie pere käis Marbellas soppamas!". Ka selle koha voib vahele jätta. Ilmselt pean järgmine kord ikka rohkem Costa de la Luz-i ehk Atlandi rannikut ning sisemaad avastama minema.

Sellest hoolimata oli meil väga lahe. Näiteks kas voi siis juba ühe reisikaaslase pärast, kelle moistus on sama lihtsakoeline kui litsi vorksukk. Voi siis voiks öelda, et teda polnud kodus kui moistust jagati. Igatahes hoidis ta pidevalt meie tuju korgel oma kommentaaridega, mida siinkohal oleks keeruline küll kirjeldama hakata, kuid tänu milledele tunnustasin teda, kui esimest amööbi, kes on omale selgroo suutnud kasvatada. Kui Sevillas käisime, püüdsin talle pisut linna ajalugu tutvustada, mis ei olnud koige parem mote. Enne suudaksin ma simpansi romaani kirjutama opetada, kui sellele tüübile midagi ajaloost selgeks teha. Aga noh, koike ei saagi tahta.

Ja siis olin ma Eestis. Panime isa ja emaga korvalmajale katuse peale. Join ja laaberdasin, nägin sopru ja roomustasin, nägin vanu paksuksläinud tousikuid ja parastasin, nautisin Tallinna kära ja Puise päikeselangust. (Ma tean, et see on päikeseloojang, aga see on minu sona). Ja oligi kaks nädalat läbi ja aeg lennujaama soitma hakata. Isegi mu I-don't-do-public-transport -nägu ei mojunud mu vennale, ning ma pidin esimest korda üle pika aja bussiga linna venima. Esimest korda üle pika aja oli mul kurb ära tulla. Ja nüüd olen ma jälle siin.

Eks paistab, kauaks.