KAS SULLE KAHE SORMEGA MEELDIB?

Ohus on kerget apokalüptilist hongu, mis muudab mind nii rahutuks, et pean aegajalt hingeldama. Ma pole juba ammu siia midagi kirjutanud. Kerge oleks öelda, et pole olnud aega, kuid see oleks sulaselge vale. Mul pole mingit tahtmist selleks olnud. Viimase poole aasta jooksul on nii palju juhtunud, ja peale igat seiklust on olnud nii palju motteid, mis ongi jäänud moteteks, mille sakilised servad on tasapisi siledaiks kulunud.

Ma olin kodus Jaanipäeva aegu. Kahekümneviiekraadisest suvest üheksakraadisesse varakevadesse joudmine oli värskendav. Loomulikult ei pühendanud ma ilmateadete uurimisele enne kodumaale naasmist mitte sekunditki. Ja nii olingi ma oma kohvrisse ülioptimistlikult pakkinud ligi kakskümmed teesärki, moned lühikesed püksid, ujukad loomulikult, ning IGAKSJUHUKS ka kaks pikkade käistega pulloveri, et kui järsku peaks ohtuti jahedam olema.

Puises sadas esimesed kaks päeva vihma, ja torm murdis mu lipuvarda maha. Sellest polnud midagi, küll ma uue teen, ja siis kaklen juba järgmise tormiga edasi. Kolmandal päeval tuli päike välja, ja karges meretuules garaazhi seina ladudes parkusid mu huuled ja turjanahk. Küünealused mustusid, ja juuksed tombusid higist ja laialilendavast tolmust liikumatuks massiks. Ma olin täiesti unustanud selle naudingu, mida see koik mulle juba aastaid pakkunud oli.

Isa alustas seinte ladumisega juba varem. Minu isa, peaaegu 75-aastane, minu kangelane. Ajas veest, liivast, lubjast ja semendijahust kokku segu, ja rääkis pääsukesega, kes tal segukausi äärel istumas käis, ja ka omale segust veranda alla katuseäärele betoonist kindluse rajas. Isa on koikide lindudega maal omad lood. Linavästrikuga, kes omale kivihunniku peal vedeleva katusekivi alla pesa tegi. Kivitaksiga, kes puuriida sisse pesa tegi. Kui ühel hommikul olid betoonpesast munad välja loobitud, ja uus pääsukesepere sisse kolinud, ütles isa, et ei ole ka neil, lindudel kerge elu.

Paula, mu vennatütar, on jälle aasta vorra suuremaks kasvanud. Amsterdamis lennuväljal temaga ringi joostes kutsus ta mind Tiigri sünnipäevale, ja andis mulle mahlapakist rebitud peopileti. Ja ütles, et kui ma tagasi tulen, siis peame Tiigriga koos teatrisse ka minema. Kui vend mulle Tallinna lennujaama vastu tuli, kilkas Paula: "Tsau, onu Pets!", ja ma olin jälle selles hetkes, kus ma üheksa kuud tagasi, kodumaalt lahkudes olin. Teel Haapsalusse pistis Paula jalad aknast välja, ja püüdis tuulemaasikaid, mida ta vaheldumisi mulle ja vennale jagas. Need olid väga maitsvad.

Jaanipäeval palusin ühel sobral endast ja vennast pilti teha. Vend vottis mul tugevalt kaela ümbert kinni, ja ütles: "Noh, venna, naeratame!". Järgmisel päeval loikasin tal oma mäe peal juukseid, mis tal loket süüdates tuld olid votnud.

Isa hakkas nutma, kui me koos vennaga Tallinna poole soitma hakkasime. Ema lehvitas ikka veel, kui auto poosaste varju kadus ja tolmuse külatee peale keeras. Auto konditsioneer oli katki, ja keerasin alla akna, kus hoovas sisse tolmu ja värskeltniidetud heina lohna. Juba natuke hiljem möödusid tuttavad Haapsalu tänavad, kurepesa Vontkülas, odrapold Ellamaal. Vilksamisi nägin autoaknast Vabaduse väljakule kerkinud klaasist ausammast, mille elu olin siiani jälginud ainult internetist. Lennujaamas istusin Alvari Aalto disainitud valgesse palltooli, ja hakkasin soomekeelset taskuraamatut lugema. Lend väljus pisut hiljem, kui ettenähtud.

Koik oli nii tuttav ja kodune. Ööviiul Puises metsa all oma joovastava lohnaga, lasteaiasober Kaido oma kergelt naiivse maailmapildiga, Tallinn oma pealiskaudsusega. Kuid nii palju jäi nägemata.

Hoolimata koigest sellest poliitilisest ja kollasest pasast, mida ma igapäev delfi.ee pealkirjade kaudu manustan.. ma armastan oma kodumaad. Ja ma armastan oma inimesi, üle koige siin ilmas. Mu maa on väike ja vaikne, puhas ja armas. Mu inimestel sasib tuul kergelt juukseid kui nad päikese käes kissitades mulle naeratavad. MINU maa ja MINU inimesed. Kui ma silmad sulen, on nad nii lähedal. Mu käsi libiseb üle sammaldunud kivide, üle torkivate kadakaokste. Mu peopesad koguvad külma vihma, mille ma omale näkku paiskan. Ma kompan pisaraid ja naeratusi, igatsust ja ootust.

Ma näen unes, kuidas ma pean kellegi juukseid värvima hakkama, ja hiljem tuleb välja, et see on tegelikult koer. Ma näen, kuidas ma pean ebsis oma inglisekeele oppejoule matemaatikaeksamit kirjutama, mille loengutesse ma pole kordagi joudnud. Ma püüan meeleheitlikult oma pohikooli pinginaabri pealt maha kirjutada, kuid ma ei moista midagi, mis tal kirjas on.

Monikord ärkan ma üleni higisena lootsutades, kuna mul on unes hingamine sassi läinud. Ohus on kerget apokalüptilist hongu, ja ma igatsen oma kodu.

Sinu Edgar.