Homme lendan ma puhkusele. Seda ajal, kus lennukeid tuleb taevast alla kui küpseid ounu tuulisel sügispärastlounal. Ma lendan koigepealt Stuttgardist Amsterdami, ja sealt edasi New Yorki. Seal lendas hiljuti just üks maja koos pilukatega taeva poole. Tundub, nagu koik lendaksid momendil. Mitte oiges suunas.
Motlesin mingi kolm nädalat tagasi, et läbin kahenädalase süsivesinikuvaba dieedi enne puhkust, kuid onneks sain kerge toidumürgituse, mis ajas sama asja kolme päevaga ära. Ehk kaotsin kolm kilo pelgalt kui-kiiresti-jouan-wc-sse-sel-korral-joosta -dieediga. Neljandal päeval arutlesin teemal, et kas peaks arsti juurde pöörduma, kuid kuna mul kodus veel Paracetamoli oli, siis ei viitsinud arsti peale aega raiskama hakata. Toidumürgitus? - 1 Paracetamol. Käeluumurd? - 1 Paracetamol. Ajuvähk? - 6 Paracetamoli. Nii ravivad Hollandi arstid.
Niisiis. Persse igasugused dieedid. Peale puhkust vaatame edasi.
Laupäeval käisin ma McDonald'sis. Teenindaja, kes oma univormis nägi välja nagu viinerikilesse pressitud siga, lasi oma lugu "Koka, fanta, sprait - ketshup, majonees - siin, kaasa" sama ilmeka näoga nagu just botoxiravilt tulnud Cher. Millest ma järeldasin, et tal oli täiesti kopp oma tööst ees, ning tänasin vanemaid, iseennast ning saatust, et ma seda tööd tegema ei pea.
Ma usun, et ma olen päris emotsionaalselt intelligentne inimene. Hetk peale seda, kui olin oma halvakspaneva pilguga leti äärest lahkunud, tundsin ennast juba halvasti. Ma olin andnud hinnangu inimesele ilma teda tundmata. Tuginedes ainuüksi tema tööle, mida ta sisserändajana on ilmselt sunnitud tegema. Samas olen ise täiesti samas olukorras.
Saksamaal, pärast mitmeid ja mitmeid äraütlemisi tahtsin personaalselt nende inimestega ühendust votta ja neilt pärida, et "Kas te IDIOODID ei saa aru, et ma olen parim, kes sellele kohale sobib? Mis oigusega teie mind alahindate?" Mis oigusega üldse keegi voib kuidagi kedagi tundmatut hinnata?
Ma olen Hollandis juba mitmete värvikate inimestega tuttavaks saanud. Üks neist on Majavallutaja. Hollandis olevat seadus, et kui mingi hoone on asustamata üle poole aasta, on inimestel pohimotteliselt oigus see "vallutada", ehk sinna elama asuda. Alguses enamasti elektri ja jooksva veeta. Paar sellist kogukonda on säilitatud seitsmekümnendatest just sellisel kujul, kui nad juba siis olid, ka Amsterdami kesklinnas.
Majavallutaja on kunstnik, kes opib Haagis magistratuuris, ning elab Amsterdami äärelinnas just ühes sellises tehasehoones koos ligi paarikümne inimesega. Neil veel elektrit pole, kuid nad peaksid selle juba lähiajal saama. Pohimotteliselt on ta siis kodutu. Hingelt on ta kommunist, kes arvab näiteks, et ilma rahata elaks inimkond rahulikumat elu. Samas on ta ka realist, kes moistab, et oma loomuselt on inimene enesekeskne sitapea, kelle peamiseks eesmärgiks on enda heaolu saavutamine, ning et kommunism toimiks ainult väikestes ringides. Suuremates ühiskondades oleks see, voi mistahes teine ideoloogia lihtsalt mingi väikese grupi vahend teiste sonakuulelikena hoidmiseks. Ta räägib mulle pikalt, miks Hollandi ühiskond on muutunud äärmuslikult liberaalsest natsionalistlikuks tänu siinsetele immigrantidele, kes kohati isegi näevad vaeva selle nimel, et mitte kohaneda ühiskondlike väärtustega, ning seeläbi püüavad alal hoida oma rohuvat rezhiimi. Nagu moslemid näiteks.
Teine neist on Eskort. Ta on kooliopetaja ning opetab probleemsetest peredest pärit lapsi Haagis. Ta kirjutab lasteraamatut, ning illusteerib seda oma joonistustega. Ta on üks neist inimestest, kelle puhul ma olen olnud sunnitud todema, et ma olen loll nagu lauajalg. Ta räägib mulle innukalt lugusid Hollandi ajaloost, voi üldse ajaloost. Voi siis motleb ise mingi loo välja. Ta unistab sellest, et ükspäev saab ta oma raamatu ka avaldada.
Ma ei tea täpselt, mida ta oma minevikus valesti tegi, aga tänu nendele valedele otsustele on ta elu rikutud. Oma tumedalt küljelt on ta prostituut, kes müüb ennast, tihti diplomaatidele, kohtunikele voi riigimeestele, et ots otsaga kokku tulla. Ta räägib, et ei suuda kunagi peale kliendiga kohtumist raha üle lugeda, vaid teeb seda alles järgmine päev. Ta tunneb, et teda on korduvalt vägistatud. Oma keha annan ma neile, kuid hinge nad minult ei saa, ütleb ta. Tal on kohutavalt kurvad silmad seejuures.
Ta on nii hepatiit-c kui hiv -positiivne, mis on ilmselt koige voikam kombinatsioon. Eelmainitu pärast peab ta ravimite korvalmojul korra nädalas üle elama päeva, mis möödub palavikus oksendades. Järelmainitu sai ta ühel neist anonüümsetest orgiatest, kus tolmab kokaiin ja voolab GHB. Ta kirjeldab, kuidas neil pidudel moned ennast nii ületommanud on, et istuvad klaasistunud pilgul nurgas paranoiliselt sonimas. Voi siis on teadvuse kaotanud, ennast täis sittunud, voi magavad omaenda okseloigus.
Välimuselt on ta täiuslik. Tänu steroididele ja karmile dieedile on ta oma keha täiuslikkuseni ülespumbanud. Ta teab, et see on kohustuslik, et tööturul, voi üldse ringkondades läbi lüüa. Ta teeb tööd ka modellina, ning et tuntumate fotograafide kaamera ette saada, on ta valmis ka nendega magama. Ta ei löö risti ette justkui millegi ees, ning ta justkui räägiks sellest koigest nagu kirjeldaks ta oma hommikusööki. Kuid ta hing on puru.
Need kaks inimest on lihtsalt molemad mingist äärmusest. Ja mulle meeldivad äärmuslikud inimesed. Küsimus kolaks vist, miks suhtlen ma inimestega, keda enamus ei hakkaks kaugelt kepigagi puutuma. Kuid kas see on ikka oige pohjus, miks nendega mitte suhelda? Nad on molemad tohutult intelligentsed inimesed, kes teavad täpselt, millest nad räägivad, miks nad sellises olukorras on, ning kuidas sellest välja tulla. See voib neilt palju aega nouda, kuid nad näevad selle kallal vaeva. Samas ei saaks ju neid ka süüdistada, kui nad selle eluviisi ka säilitavad. See on nende otsustada.
Ma arvan, et meil koigil on tumedad küljed, mis on kellegi jaoks piisavaks pohjuseks, et mitte meiega suhelda. Keegi on ikka liiga kole, liiga rumal voi lihtsalt täielik värdjas. Ka minul on neid piisavalt. Mulle näiteks meeldib anda hinnanguid teatud inimestele, keda ma ei tunne. Ilmselt seetottu, et need inimesed ei esinda midagi muud peale selle grupi, kuhu nad kuuluvad. Huvitav, kas ma peaks ennast selles osas muutma. Voi pigem, miks ma motlen selle peale. Kas ma suutsin lopuks ise ennast kuskile gruppi paigutada, koos selle McDonald'si töötajaga, kuna me molemad oleme välismaal töötavad sibid. Kuid MINA olen ju ambitsioonikas ja korgharidusega. Voibolla on tema ka?
Paar nädalat tagasi saatsin oma ülemustele kolme A4 pikkuse rapordi sellest, et meie osakonda juhitakse täiesti valesti, et minu otsene ülemus on täielik idioot, ning et kuidas seda koike paremaks muuta. Sekka panin ka paar koolis opetatud teooriat oma motte toestamiseks. Mu kolleegid arvasid, et mind lastakse selle peale päevapealt lahti. Mina jäin aga ootama vestlust ülemustega. Mida ma iseenesest siiani ootan. Halvimal juhul arvavad nad, et mul on oigus, ning lasevad asjal vaikselt ära ununeda. Sel juhul on nad toesti täielikud IDIOODID.
No comments:
Post a Comment